grupeeritakse tavaliselt järgmistesse gruppidesse (5 peamist gruppi) Likviidsus e. Maksevõime näitajad (liquidity ratios) Nende näitajate peamiseks ülesandeks on näidata, kuidas on firma võimeline tähtajaliselt tasuma oma lühiajalisi (jooksvaid) võlgnevusi. Nimetatud näitajad on seotud kaubavarude ja laekumata arvete näitajatega – mida kiirem on käive ja kiirem raha vool firmasse, seda suurem on reeglina ettevõtte maksevõime. NB! Erineva tootmisprofiiliga firmadel on see väga erinev. Nt. Kiire käibega jaekaubandusettevõte, kelle likviidsus on madalam 1, ei ole maksejõuetu, kuna rahalised vahendid vabanevad varude alt kiiresti. Tootmisettevõtte puhul võib olla sama näitaja jälle viide makseraskustele. 1. Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja (CR-current ratio). Enamlevinud maksevõime näitaja. Hinnatakse maksevõimet momendi seisuga. Suhtarv näitab, mitu korda käibevarad ületavad lühiajalisi kohustusi
jalaga maa peale" tagasi. Ka Soome kannatas sõjaga kaasas käiva inflatsiooniga, mis lõi kaupade hinnad võimatult kõrgeks. Hakkas ilmnema ka toiduainete puudus. Vilja toomine Venemaalt vähenes järsult ning Soomet ähvardas nälg. Soome pärast II maailmasõda Kui sõjaeelset Soomet nimetati õigusega ,,metsatööstuse maaks", siis pärast sõda on see ühekülgne spetsialisatsioon asendunud mitmekülgse, enam proportsionaalselt arenenud tootmisprofiiliga. Arenes välja laia profiiliga tööstus, mis muutis maa majanduselu iseseisvamaks ja päästis ta lääneriikide lõuast. Joonisel 1 on kirjeldatud Soome tähtsamaid tööstusharusid, joonisest lähtudes on näha, et olulisimad on metallitööstus ja toiduainete tööstus. Tööstusliku tootmise ja rahvusliku tulu kasvutempos edestas Soome paljusid Lääne- Euroopa maid. Juba 1963.aastaks ületas Soome rahvuslik tulu kahekordselt 1938.aasta taseme
annaabi.ee 
