b) paaride genotüüpide sobivust; Paaridevalikut on klassifitseeritud mitmete printsiipide alusel: 1. Isasloomade kasutamise ulatuse järgi: 1.1. individuaalne paaridevalik 1.2. rühmaline paaridevalik 1.3. massiline paaridevalik. 1.1. Individuaalse paaridevaliku moodustatakse vanempaarid kõrge aretusväärtusega loomadest eesmärgiga saada neilt eriti väärtuslikke järglasi. Individuaalset paaridevalikut rakendatakse enamasti tippkarjades (tuumikkarjades). Tavalistes tootmiskarjades rakendatakse seda harva. 1.2. Rühmalise paaridevaliku korral moodustavad rühma sarnaste omadustega emasloomad, kelle seemendamiseks kasutatakse teatud omaduste ja põlvnemisega isasloomi. Seda rakendatakse enamasti loomuliku paarituse korral lamba- ja hobusekasvatuses. Kunstliku seemenduse korral eelistatakse tootmis- ja tõufarmides liinilis-rühmalist paaridevalikut. Seejuures arvestatakse loomade liinikuuluvust ning eriti isasloomade tõu- ja jõudlusomaduste üleolekut emasloomade omadest
põhjustab söötade ebaratsionaalse kasutamise; Poegimisi ei jälgita Sugupulli koormust mõjutavad tegurid Paaritamisele kuuluv lehmade ja mullikate hulk; Planeeritav vasikate sünniperiood; Sugupulli tõug, vanus, toitumus, tervis; Aastaaeg; Ümberindlevate emasloomade arv; Pulli koormus paaritusperioodil (kuni 60 päeva) 20...40 emaslooma Millist tõugu sugupulli kasutada tootmiskarjades? Ekstensiivne mahetootmine: hereford, aberdiin-angus, soti mägiveis, gallovei, dexter; Intensiivne nuumamine: limusiin, akviteeni hele, sarolee, simmental, piemont, belgia sinine Millist sugupulli kasutada tõukarjades? Puhtatõulist; loomulikult emasloomadega ühte tõugu; Järglaste järgi hinnatud pull; Välimikult ja kehamassilt tõutüübiline; Hea arenguga, tugeva tervise ja sõbralik; Igas lehmagrupis kasutada paaritamiseks ühte
annaabi.ee 
