Johannes Popitz, seaduse üks loojaid, pidas käibemaksu tarbimismaksuks. Tegemist oli nn. brutokäibemaksuga ehk siis kumuleeruva maksuga, mille tunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine. See tähendas seda, et iga täiendav tootmistsükkel muutis kaupa kallimaks ning kauba hinnas sisalduv käibemaks maksustati veelkord käibemaksuga. Seetõttu võitsid need ettevõtjad, kes suutsid koondada võimalikult palju tootmisetappe ning hoidsid ära käibe tekkimise tootmisahelas. Nimetatud seaduse põhimõtete järgi, s.t kumuleeruvana, toimus Saksamaal maksustamine kuni 1968. aastani, kui jõustus juba mittekumuleeruv käibemaksuseadus. Ka aitas käibemaksu kehtestamisele kaasa sõda ja sellest tulenev rahavajadus. Alates 1871.a. olid Saksamaal maksutulud jagatud selliselt, et otsesed maksud laekusid liidumaadele ja kaudsed maksud liidule. Kaudsed maksud, nagu
rahvaid varustanud külluslike vahenditega--s.o viljakamaapinnaga,mis annab kergesti head saaki, mida omakorda saab kasutada nii toiduks, riietuseks kui naudinguteks --, aga kuna neil puudub tahe seda maad tööd tehes paremaks muuta, siis pole neil ühte sajandikkugi neist hüvedest, mida naudime meie. Ja sealse suure ning viljaka territooriumi kuninga toit, eluase ja riietus on kehvemad kui Inglismaa päevatöölisel. 42. Et seda selgitada natuke paremini, jälgigem, milliseid tootmisetappe läbivad mõningad tavalised eluks vajalikud asjad enne, kui meie neid kasutama hakkame, ning pangem tähele, kui suure osa nende väärtusest annab inimese töökus. Leib, vein ja riie on asjad, mida me kasutame iga päev ja suures koguses, kuid kas poleks meie leivaks, joogiks ja riietuseks mitte tõrud, nende kasulikumate tarbeesemetega? Kõik see, mille poolest leib on rohkem väärt kui tõrud, vein rohkem kui vesi, kalev või siid
annaabi.ee 
