(tina)pliikambrimenetlusel, kontaktmenetlusel või topeltkontaktmenetlusel. Vanimaks väävelhappe tootmise menetluseks on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud. Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber konstrueeris maailma esimese väävelhappe-manufaktuuri, mis umbes 1650.a. Nordhausenis väävelhapet tootis. Tema teeneks on naatriumsulfaadi glaubrisoola (lahtisti) meditsiinilise toime avastamine ja tootmahakkamine. Tootmine Esimeses etapis toimub väävli või tema ühendi põletamine (särdamine) 3FeS2 + 8O2 Fe3O4 + 6SO2. Teises etapis oksüdeeritakse tekkinud vääveldioksiid kõrgemal temperatuuril ja katalüsaatorite osavõtul vääveltrioksiidiks 2SO2 + O2 2SO3 Kolmandas etapis saadakse kontsentreeritud väävelhape vääveltrioksiidi lahustamisel vees või lahjendatud väävelhappes. SO3 + H2O H2SO4
(tina)pliikambrimenetlusel, kontaktmenetlusel või topeltkontaktmenetlusel. ● Vanimaks väävelhappe tootmise menetluseks on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud. ● Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber konstrueeris maailma esimese väävelhappe-manufaktuuri, mis umbes 1650.a. Nordhausenis väävelhapet tootis. Tema teeneks on naatriumsulfaadi – glaubrisoola (lahtisti) meditsiinilise toime avastamine ja tootmahakkamine. Tootmine ● Esimeses etapis toimub väävli või tema ühendi põletamine (särdamine) 3FeS2 + 8O2 → Fe3O4 + 6SO2. ● Teises etapis oksüdeeritakse tekkinud vääveldioksiid kõrgemal temperatuuril ja katalüsaatorite osavõtul vääveltrioksiidiks 2SO2 + O2 → 2SO3 ● Kolmandas etapis saadakse kontsentreeritud väävelhape vääveltrioksiidi lahustamisel vees või lahjendatud väävelhappes. SO3 + H2O → H2SO4 Tootmine
Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud. Vitriolid on sulfaadid, mis lasevad end suhteliselt kergesti termiliselt lagundada ja seejuures vääveltrioksiidiks ja metallioksiidiks üle lähevad. Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber (1604-1670) konstrueeris maailma esimese väävelhappe-manufaktuuri, mis umbes 1650.a. Nordhausenis (Harzis - Saksamaal) väävelhapet tootis. Tema teeneks on naatriumsulfaadi - glaubrisoola (lahtisti) meditsiinilise toime avastamine ja tootmahakkamine. LÄMMASTIKHAPPE Lämmastikhape (varem: salpeeterhape; keemiline valem HNO3) on söövitav värvuseta teravalõhnaline vedelik ning mürgine hape, mis võib põhjustada tõsiseid põletushaavu. Lämmastikhape on laialt levinud hapetest üks tugevamaid happeid. Lämmastikhappel on iseloomulik terav lämmatav lõhn, mis pisut meenutab kloori lõhna. Toatemperatuuril eraldub kontsentreeritud, veevabast lämmastikhappest lämmastikdioksiidist koosnevat punast või kollast suitsu.
Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud. Vitriolid on sulfaadid, mis lasevad end suhteliselt kergesti termiliselt lagundada ja seejuures vääveltrioksiidiks ja metallioksiidiks üle lähevad. Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber (1604-1670) konstrueeris maailma esimese väävelhappe-manufaktuuri, mis umbes 1650.a. Nordhausenis (Harzis Saksamaal) väävelhapet tootis. Tema teeneks on naatriumsulfaadi glaubrisoola (lahtisti) meditsiinilise toime avastamine ja tootmahakkamine. · Roheline vitriol FeSO4· 7 H2O · Sinine vitriol CuSO4· 5 H2O · Valge vitriol ZnSO4· 5 H2O · Alaun KAl(SO4)2 · 12 H2O Tähtsamad ühendid · Soolad: o Vasksulfaat (vasevitriol) o Kaltsium sulfaat (kips, alabaster, anhüdriit) (CaSO4) o Baariumsulfaat (barüüt, Schwerspat) (BaSO4) o Alaun (Aluminium-segusulfaadid teiste katioonidega) o Aluminiit
annaabi.ee 
