töötlemise, toiduaine- ning paberi- ja tselluloositööstus. Tervikuna oli enne I maailmasõda majanduslikult aktiivsest elanikkonnast 63% hõivatud põllumajanduses, 15% tööstuses ja 22% teistes majandusharudes (sides, transpordis, teeninduses). Tähtsaim tekstiilitööstuse tootmisharu, puuvillatööstus, valmistas ülevenemaalise tööjaotuse raames puuvillast lõnga Lódi piirkonna tekstiiliettevõtete ning toorriiet Peterburi ja Moskva sitsivabrikute tarvis. Üle 1 miljoni mehelise Vene armee pidev vajadus mundrite ja tekkide, telkide ja sõjaväevarustuse pakkekottide järele tagas Eesti kalevi-, puuvilla- ja linatööstuse toodangule kindla turu. Metalli- ja masinatööstus suutis säilitada 19-protsendilise osakaaluga teise koha, vaatamata 20. sajandi alguses toimunud seisakule. Selle tootmisharu ettevõtted (F. Krulli ja Wiegandi masinatehas, Volta elektromehaanikatehas, Dvigateli vagunitehas,
oli selliseid aga 14 ettevõtet ja 73% eestlasi. Sõja ajal oli oluline metalli ja riiete tootmine sõjatöööstusele. Maailmasõja eelõhtuks andis tekstiilitööstus 36%, metalli ja masinatööstus 19%, Paber 14%, toiduained 12% jne. Põhja-Eestis töötas maailmasõja eel vabrikutes 80% rahvast, sõja ajal 90% tööliskonnast. Oluline tööstusharu oli tekstiilitööstus(puuvill, kalev ja lina). Puuvill oli domineeriv, kui toorainet pidi sisse vedama. Tehti niiti ja toorriiet, aga saadeti edasi venemaale. Kalevitööstus oli väike. Linavabrikuid oli mitmeid, eriti väikseid pärnus ja viljandis. Linavabrikute omanikud olid eestlased. 1914 tehti modernne kunstsiidi vabrik. Tekstiilitööstuste nö pealinn oli Narva. Masinatööstus koondus Tallinna. Sadamatehased olid üsna vana ajalooga. 1870a oli ka raudteetehased. Vigandi masinaehitustehas, suur vagunitehas, elektrimasinatehas Volta. Ja sõjalaevatehased ka.
annaabi.ee 
