üksnes vähestele väga spetsiifilistele ärritajatele. Seepärast esineb perifeerne täppisfiltreerimine enamasti lihtsa käitumise ja eluviisidega loomaliikidel. (n: konnade kõrvad on peamiselt spetsialiseerunud liigikaaslaste kosimishäälitsuste kuulmisele, silmad aga peamiselt toidu ja vaenlaste märkamisele). Tsentraalsed filtrid (lindude ja imetajate näitel), nende eelised võrreldes perifeersete filtritega. Tsentraalseid filtrid: meeleelundid saadavad ajusse palju nn. toorinformatsiooni, selle filtreerimine toimub alles ajus. Keerulisem käitumine eeldab paljude väliskkeskkonna ärritajatega arvestamist, seega on hea kogu info omastada ja siis alles järeldada, mis on oluline. Inimene, kajakas või rott suudab kergesti eristada mitte üksnes emasisendit, vaid ka oma konkreetset paarilist teistest emastest, kasutades hulgaliselt kompleksseid visuaalseid, auditoorseid või olfaktoorseid signaalärritajaid, võrreldes konnaga, kes võib paarilise sassi
mitmesuguseid väliskeskkonna ärritajaid • ärritajate tähtsus varieerub tugevasti sõltuvalt kontekstist. Näiteks hõbekajakas • eelistab rohelisi mune • tema lemmiktoit on valdavalt pruun • kajakapoja mangumisrefleksi käivitab punane värvus. Sellepärast kasutavad keerulisema käitumisega loomad valdavalt tsentraalset filtersüsteemi: nende meeleelundid saadavad ajusse palju selekteerimata toorinformatsiooni selle selekteerimine toimub alles ajus. Eespool saime näiteks teada, et imetajate (ja ka lindude) silma võrkkesta ehitus on lihtsustunud, võrreldes evolutsiooniliselt vanemate selgroogsetega, nt konnadega. •See-eest aga nägemisega seotud neuraalvõrgustik ajus on neil märksa keerulisem • nii konnadel kui ka imetajail suunatakse nägemiserutused silmadest aju optilisse tektumisse (imetajail nim. ülaküngasteks), mis võimaldab
annaabi.ee 
