Raba alusmetsas kasvab mitmeid puhmalisi, teiste seas ka Ida-Eesti rabadele tüüpiline hanevits. Vetevõrgu moodustavad älved, sajad laukad, rabalehtrid ning salaojad ja ojad, mis vett rabast välja juhivad. Lindude rändeajal, enamasti küll sügisel, on need suured lagealad ja laugastikud heaks puhkepaigaks tuhandetele läbirändavatele hanedele. Kuresoo mitmele osale on antud omaette nimi, näiteks lõunaosa kannab Suitsna, põhjaosa Leetva raba nime. Raba põhjapoolses osas on Toonoja soosaar, mis on oma nime saanud rabavett ärajuhtiva oja järgi. Kuresoo Erinevad metsad hõlmavad Soomaa rahvuspargi territooriumist ligikaudu kolmandiku. Luidetel kasvavad kuivad ja valgusküllased nõmme- ja palumännikud. Jõgede üleujutusaladel levivad lammimetsad ning soid ääristavad soometsad. Madalsoometsad kasvavad lagunenud turbakihiga aladel, kus on iseloomulik kestev kõrge veeseis, rabametsad levivad turbasammalde poolt moodustatud rabaturbal.
Raba alusmetsas kasvab mitmeid puhmalisi, teiste seas ka Ida-Eesti rabadele tüüpiline hanevits. Vetevõrgu moodustavad älved, sajad laukad, rabalehtrid ning salaojad ja ojad, mis vett rabast välja juhivad. Lindude rändeajal, enamasti küll sügisel, on need suured lagealad ja laugastikud heaks puhkepaigaks tuhandetele läbirändavatele hanedele. Kuresoo mitmele osale on antud omaette nimi, näiteks lõunaosa kannab Suitsna, põhjaosa Leetva raba nime. Raba põhjapoolses osas on Toonoja soosaar, mis on oma nime saanud rabavett ärajuhtiva oja järgi. Erinevad metsad hõlmavad Soomaa rahvuspargi territooriumist ligikaudu kolmandiku. Luidetel kasvavad kuivad ja valgusküllased nõmme- ja palumännikud. Jõgede üleujutusaladel levivad lammimetsad ning soid ääristavad soometsad. Madalsoometsad kasvavad lagunenud turbakihiga aladel, kus on iseloomulik kestev kõrge veeseis, rabametsad levivad turbasammalde poolt moodustatud rabaturbal
valgusefektina) ja müristamine (tajutav heliefektina) jne. Äikese olemasoluks on vaja tingimata sorteeritud ruumlaenguid. (Wikipedia…22.11.2012.) Maakeral on äikest ühtaegu umbes 1800 kohas. Äikese sagedus kahaneb üldiselt ekvaatorilt pooluste suunas. Näiteks Jaava saarel on aastas üle 300 äikesepäeva, Eestis keskmiselt 10-20. (Masing 1986) Eesti sisemaal tuleb kõige äikeserikkam piirkond esile Pärnu- ja Viljandimaa piiril Aesoo, Leetva ja Toonoja vahel, keskmiselt 80 lööki ruutkilomeetri kohta aastas. Ka mujal Sakala kõrgustikust läänes lööb välku võrdlemisi palju. Samuti tuleb esile Otepää kõrgustik Valgamaa kirdeosas. (Enno 2011) Äike tekib rünksajupilvede ehk äikesepilvede korral, kaasnevad hoogvihm, rahe ja tugevad tuuleiilid(Masing 1986). 1.1. Äikese jagunemine Äikest saab liigitada tekkepõhjustest ja -tingimustest lähtuvalt või rünksajupilvede organiseerumise järgi. 1.1.1
tingimused rabade arenguks. See piirkond vabanes mandrijääst umbes 13 000 aastat tagasi. Nõgudes säilinud järvedes ja madalates veekogudes algas seejärel soostumine. Tänaseks on Soomaa suured sood jõudnud rabafaasi. Ilmekaim neist on Kuresoo, mis laiub 11 100 hektaril. Kuresoo mitmele osale on antud omaette nimi, näiteks lõunaosa kannab Suitsna, põhjaosa Leetva raba nime. Raba põhjapoolses osas on Toonoja soosaar, mis on oma nime saanud rabavett ärajuhtiva oja järgi. Raba on keerulise tekke ja arenguga maastikutüüp ja ökosüsteem. Näiteks Kuresoo koosneb kümnest erinevast osast, mis kokku moodustavad ühe suure liitlaama. Enamasti piirab raba märg, peaaegu läbimatu servamäre, järgneb rabarinnak männikuga, mis Kuresoos on üllatavalt järsk, tõustes 50-100 meetrisel lõigul 6-8 meetri kõrguseks. Suurema osa rabast moodustab rabalava
annaabi.ee 
