Uued jooned Romantismis 19. sajandi heliloojate suurteks eeskujudeks olid Viini klassikud, eriti Beethoven. Romantismi heliloojad kasutasid oma loomingus peamiselt samu zanre klaverkontserdid, sümfooniad, keelpillikvartetid, klaverisonaadid. Varasemast enam kirjutati oopereid ja soololaule. Tähtsaim väljenduslaadoli pikk ja laulev meloodia. Harmoonia muutus ühs keerukamaks ja pingelisemaks kasutati palju dissonantse (ebakõlasid) ja kromaatilisi liikumisi. Toonikatunne pole selge, esineb palju juhuslikke märke (dieese, bekaare, bemolle) ja helistikumuutusi. Dünaamika sai oluliseks väljendamaks heliloojate suuri tundeid võeti kasutusele erilisi dünaamikamärke ( nt. Tsaikovski ppppp) Heliloojad otsisid erilisi orkestrivärve ja uusi tämbreid. Selleks kasutati suuri koosseise ja lisatimitmeid uusi pille nt Berlioz tõi orkestrisse saksofoni, Mahler tuuba, lisandusid ka piccolo-flööt, kontra-fagott, inglissarv. Kuna 19
UUED JOONED ROMANTISMIS VÕRRELDES KLASSITSISMIGA 19. sajandi heliloojate suurteks eeskujudeks olid Viini klassikud, eriti Beethoven. Romantismi heliloojad kasutasid oma loomingus peamiselt samu anre - klaverikontsert, sümfoonia, keelpillikvartett, klaverisonaat jne. Varasemast enam kirjutati oopereid ja soololaule. Tähtsaim väljenduslaad oli pikk ja laulev meloodia. Uued anrid: klaverietüüd, rapsoodia, ballaad, sümfooniline poeem jne. Harmoonia muutus üha keerukamaks ja pingelisemaks, toonikatunne pole selge, esineb palju juhuslikke helistikumuutusi. Dünaamika olulisus - väljendamaks heliloojate suuri tundeid, võeti kasutusele "erilisi" dünaamikamärke. Heliloojad otsisid uusi tämbreid (kõlavärve). Selleks kasutati suuri orkestrikoosseise ja lisati mitmeid uusi pille, samuti hakati rohkem kasutama puhkpille (puupuhkpillid ja vaskpuhkpillid). 19. SAJANDI MUUSIKAELU Heliloojatest said vabakutselised muusikud, kes pidid end ise ära elatama. Selle tarbeks
annaabi.ee 
