sajandi. Esimese Eesti ala piiskopi Theoderichi, kes kandis ka Eestimaa piiskopi tiitlit, kinnitas 1211. aastal ametisse Riia piiskop Albert; endine Bremeni toomhärra Albert Buxhövden oli Liivimaa ristiusustamise ja vallutamise üks võtmefiguure, kes tegutses siinse mõõgamisjoni organiseerimisel energiliselt alates piiskopikspühitsemisest 1199. aastal kuni oma surmani 1229. Theoderich oli veel tüüpiline nn misjonipiiskop -- tal ei olnud ei kindlat residentsi ega toomkapiitlit. Pärast seda, kui eestlased Theoderichi 1219. aastal Lindanise lahingu ajal tema telgis tapsid, nimetas piiskop Albert Eesti alale piiskopiks oma venna Hermanni, algul Lihula piiskopi nime all. 1224. aastal viis Hermann piiskopkonna keskuse üle Tartusse. Lihulasse asus järgnevalt Saare-Lääne piiskop, kes aga kolis oma residentsi 1251. aastal Pärnusse ning 1260. aastate algul Haapsallu. Ka esimesed Taani piiskopid Põhja-Eestis ei suutnud veel piiskopkonda ja kapiitlit välja kujundada
Leping sõlmiti 1346. aastal - Taani müüs Eestimaa hertsogkonna 19 000 marga eest ordule, millest 6000 marka läks markkrahv Ludwigile kaasavaraks. Mõned vasallid polnud rahul uue võimuga ning 1348. aastal taotlesid Rootsi või Taani kuninga võimu alla sattuda, kuid asjatult. "Rõivastustüli"- Konflikt Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel. Konflikt sai alguse kui reformisid peapiiskopid Blomberg ja Zinten 1373-1374. aastal paavsti korralduse kaudu Riia toomkapiitlit, asendades premonstraatite reegli (Range vaimulik eluviis) augustiinliku reegliga, mis lubas kapiitlisse võtta ilmalikke ja ka suurvasalle. See oli Riia peapiiskopi positsiooni tugevdamine ordu vastu. Nimetus rõivastustüli tuleneb sellest, et kui varem kanti Saksa ordu rõivaga sarnast valget mantlit siis nüüd see asendus augustiinlaste mustaga. Läänimees Hermann von Üxküll pantis 1388. aastal oma Üksküla linnuse Saksa ordule, mis oli peapiiskopi õiguste rikkumine. Saksa ordu
annaabi.ee 
