Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. Ja Tõnul on soe, uni ei kiusa, pea tundub nii selgena, et imesta. Kuid korraga hakkab Tõnul külm. Ning ka varvaste ja näppude otsas on kinni, - ja ninaalune habe rebib mokka, - ja uinuva tuuliku juurest Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Külmetab, ja endal külmarohi rees! Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. Võtab lonksu ja tunneb kuidas sees kuumab. Võtab aegajalt lonkse veel, et külm ei hakkaks ja tunneb kuidas tal kõik jube mugav ja hea on. Ent äkki ei näe teekäija enam. Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad. Kuid siis ei kuule teekäija enam.
oma söögikott, mõisavoorilistel teemoon ja karjasel lõunamoon. Heinamaale mindi kogu perega tööle tihti mitmeks päevaks ja seal tehti ka sooja sööki. Moona võeti kaasa kasetohusugadest punutud märsiga. Sinna pandi leib, ovaalsetes kaanega todukarpides soolasilgud, või jm. 3-5-toobises trummikujulises lähkris oli kali, taar või piim, mida kõrvale rüübata. Heinamaale ja põllule võeti suppi, silku, hapu- ja kohupiima kaasa ka suurema, kuni 10-toobise länikuga. [] Teraviljatoidud Otra, nisu ja hirssi peetakse vanemateks teraviljadeks []. Kaer läks eeskätt hobustele söödaks. [] 8 Odratoitude söömine Eestis ulatub kaugele maaviljeluse algaegadesse (kuskil 6.-8. sajandist). Eestlaste toidulaual püsis terviljatoit olulisel kohal 19. sajandini. Vanimaks võib pidada terarooga (uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest, keedetud). Odratangudest
annaabi.ee 
