ühte teed." Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina. Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja, et vanal Pahja Maretil(kaalunaisel/külatargal) õigus võis olla, kui ta ütles, oled sa ära tehtud, siis tulevad sul mõtted toobiga ja lähvad rusikaga; oled sa õige, siis tulevad lusikaga ja lähevad toobiga. Miina mõtted olid peale poole aasta juba nii sassis ja segamini, et korraleajamiseks enam lootust ei võinud olla.Pool aastat ja kaks kuud tagasi oli Miina käinud eidega teise kihelkonna kirikus, kus õpetaja esimest korda jutlust tegi ja lauarahvast võttis. Kirik oli pungini rahvast täis. Kui kiriksand hüüdis, jumal on siit maailmast ära kutsunud Arusaame
olnud kaalu- ja mõõdusüsteemile. Iga linna mõõdustiku levikuala langes kokku tema majandusliku tagamaaga. Kaubanduskaalu põhiühikuks oli mark e. nael; pikkusmõõtude põhiühikuks - küünar ( ~ 54 cm), mis oli identne Ojamaa küünraga. 1 küünar võrdus 2 jala ja 12 tolliga; 1 süld = 3 - 3,5 küünraga. Kuivainete põhimõõtühikuks oli vakk, mille allühikuks oli külimit. Üks külimit võrdus 6 riia vakaga ning 1 riia vakk omakorda - 54 toobiga. Vedeliku õõnesmõõtude põhiühikuks sai toop, mis jagunes nelja kortlisse. Kesk- ja hilisema aja mõõtühikuid ei kasutatud omaette suurustena, vaid teatavate kaubahulkade või ühikutena. Mõõduühikud Eesti- ja Liivimaa linnades olid erinevad. Hansalinnade otsuse kohaselt omandas mõõt - tünn (heeringatünn) kindla suuruse ja vastas mahult Rostocki tünnile. Sel ajal esines samanimeline mõõduühik - sälitis - nii kaalu- kui õõnesmõõduna
annaabi.ee 
