m betoonikiht. Hiigelaurikut hakkas planeerima Thomas Andrews. Titanicu kiil pandi maha 31. märtsil 1909. aastal ellingul nr. 3. Laeva valmissaamine kestis 3 aastat, selleks kulus miljoneid töötunde. Laeval olid väärispuust mööbel, ilusad kullatud lühtrid, kogu sisseseade oli kaunis ja kallis. Inglise kaubandusministeeriumi lootusetult vananenud eeskirju ei olnud muudetud alates 1894. aastast. Aegunud eeskirjade järgi pidi igal 10 000 tonnisel Inglise laeval olema 16 päästepaati mahuga 154 kuupmeetrit, samuti parved, mille maht pidi moodustama 75% päästepaatide mahust. ,,Titanicu" pardal pidi olema päästepaadikohti 962 inimesele, kuigi ta võis mahutada 3547 inimest. Traagiline oli ka see, et laeva sisekujunduse ja reisijatele pakutavast luksusest arutlesid rahastajad tunde, päästepaatidest vaid 10 minutit. ,,Titanicu" rahastajad ei tahtnud, et pikk päästepaatide rivi varjaks esimese klassi reisijate vaate merele.
Kaheksandal päeval pärast starti Maalt, kui orbitaalmoodul oli Kuu tagaküljel, käivitas Gordon peamootori kaheks minutiks ning Apollo 12 suundus tagasi Maa poole. Veidi hiljem korrigeeriti esimest korda tagasilennu trajektoori. Kaks päeva hiljem, enne atmosfääri sisenemist tehti veel üks trajektoori korrektsioon. Veerand tundi enne atmosfääri sisenemist eraldati meeskonnamoodulist abimoodul. Nüüd seisis meeskonnamoodulil - 5,5-tonnisel koonusekujulisel kapslil - ees juhitav pidurdamine atmosfääris. Sisenedes atmosfääri kiirusel peaaegu 11 km/s, kuumakaitsekilbiga (koonuse põhjaga) ees, juhtis pardaarvuti moodulit nii, et minimaalselt võimaliku ülekoormuse puhul tagada võimalikult täpne maandumine ettenähtud kohta Vaikses ookeanis, kus neid juba ootasid päästelaevad. Kui kiirus oli piisavalt vähenenud, avati pidurduslangevari ja hiljem kolm pealangevarju. Enne maandumist lõid
annaabi.ee 
