* Kui pajupill ja pasun seal on hüüdmas poisi suus. * Särk ihu ligi, surm ligemal. * Mis vara vaikselt minu põues tuikas, kui nooreks meheks olin sirgunud? * Pikad ridapuude read. Kohavad vahtrad kahel pool laia õige tee ääres. * Nagu kivi veelainetes rõngaid sünnitab, nõnda paisuvad nad, ringivad üksteist läbi, võtavad üksteise kaelast kinni, tantsivad, hõiskavad. * Läksin, tilluke, teole, vaba vaimulike, vaole. * Imelikud varjud, nagu tondikujud, ronivad mööda sirgeid kuuski üles. * Varjud tantsivad kuuskesid mööda üles ja alla, ronivad maha, tulevad tule ligemale, taganevad jälle enam tagasi, kui tuluke veel kord suuremat leeki annab, jooksevad tagasi puu poole tüveni üles, tulevad siis uuesti salakesi maha vaatama... kuni magajate juurde tuli on kustunud! * Härra oli äkiline ja põles kui kadakas, kui vihaseks sai. * Suurt meretäit sinisilmi. * Vari hakkab kaduma... selgimas on udu.
Mustlastüdruk oli nii palju kannatanud, et tal läbielatust oli järele jäänud ainult veel hämmastus. Julgeolekuga oli tagasi tulnud ka lootus. Ta oli väljaspool ühiskonda, väljaspool elu, kuid ta tundis ebamääraselt, et vahest polegi päris võimatu sinna jälle tagasi pöörduda. Ta oli kui surnu, kelle kätte hauakambri võti oli jäänud. Ta tundis, kuidas tast vähehaaval kaugenevad hirmsad kujud, mis teda nii kaua olid piinanud. Kõik koletud tondikujud, nagu Pierrat Torterue, Jacques Char-molue, isegi preester, kustusid ta meeltest. Ja Phoebus oli elus: ta oli selles kindel, ta oli ju-teda ise näinud. Phoebuse elu oli talle kõik. Pärast pikka saatuslike vapustuste rida, mis tas kõik oli purustanud, oli ta südames ellu jäänud ainult üks tundmus, armastus kapteni vastu. Armastus on ju nagu puu: kasvab iseenesest, ajab juured sügavale meie olemusse ja on isegi tihti veel laastatud südame kohal roheline.
annaabi.ee 
