piirdusvaid kodumaiste võimalustega, eelkõige A.Laikmaa ateljee-kooliga. Küllap oleks temagi tee viinud Lääne- Euroopasse nagu A.Laikmaa juures lühikest aega õppinud N.Triigil või J.Greenbergil. Pole võimatu seegi. Et ta oleks kuulunud "Pallase" esimeste lõpetajate hulka. Ent saatus tahtis teisiti. Nagu tema eakaaslastele Aleksander Mülberile (1897 1919), Alfred (Välko) Tuulele (1895 1918), Aleksander Uuritsale (1888 1918) kõik nad olid A.Laikmaa õpilased ja Balder Tomasbergile (1897 1919) oli tallegi antud vaid lühike aeg eneseteostuseks. Oskar Kallise küpsem loomeperiood kestis vaid neli aastat. Tema õpiaeg, kui välja arvata Eesti Kunstiseltsi joonistuskursused aastail 1912-1913, möödus A.Laikmaa ateljeestuudios Tallinnas, maestro vaimses mõjuväljas. Laikmaa kuulus vanus ja loomesuunagi poolest Noor-Eesti eeslsesse, Kallise suhtes õle-eelmisesse põlvkonda.
Pärast sõda jätkasid ellujäänud, kes suurema, kes väiksema eduga tegutsemist, kuid rühmitusest enam ei räägita. Vikerlaste loomingust võis leida nii sümbolismi, impressionismi, rahvusromantikat kui ekspressionismi. Kunstnikuna oli kahtlemata kõige küpsem Oskar Kallis, ekspressionism ilmus esimesena Aleksander Mülberi loomingusse, arvustustes pannakse pärast O. Kallise surma enim lootust Balder Tomasbergile. Ilmselt mängis ühingus suurt rolli, tänasele kunstiavalikkusele peaaegu tundmatu Välko Tuul. Tuleb tunnistada, et Vikerla legendi teeb kauniks paleus „ … mis küll kõik võinuks olla kui...“ poleksid surnud O. Kallis, V. Tuul ja B. Tomasberg, kui A. Mülber poleks 1921 kadunud jäädavalt Pariisi, kui nad oleksid saanud jätkata võimsa, andeka ja uuendustele avatud olnud rühmana. Oletused teeb põnevaks ka
annaabi.ee 
