liikumatult nagu rumm selles pitsist rattas. Kolde peale oli korratult kuhjatud igasuguseid nõusid, kivipotikesi, klaasretorte, kolbisid sütega. Jehan ohkas, kui märkas, et seal ühtki praepanni polnud. «Kööginõud on külmad!» mõtles ta. Muide, tuld koldes polnud, ja näis isegi, et pole ammugi olnud. Oks klaasmask, mida Jehan alkeemia-riistade hulgas märkas ja mis kahtlemata ülemdiakoni nägu pidi kinni katma, kui mõne kahtlase ainega tegelda tuli, lamas nurgas tolmusena ja unarusse jäetuna. Kõrval vedeles tal samavõrra tolmunud lõõts, mille ülemisele kaanele oli vasktähtedega kirjutatud: «Spira, spera.» 171 Nagu kunagi alkeemiku juures, võis seintelt suurel arvul muidki pealkirju leida: ühed tindiga kirjutatud, teised metallist teravikuga sisse kraabitud. Leidus gooti, heebrea, kreeka 17 Pühu, looda 1 4 8 ja ladina tähti, kõiki segamini, tihti üksteise peal, kuidas just juhtunud; hilisemad varjasid
nähtamatut osakest näitab tohutu monstrumina. Kiirest käigust süttis ta veri veelgi enam. Mõte naisest, kelle ta oli jätnud hirmsa kättemaksu ohtu ja keda ta armastas või õigemini jumaldas nagu pühakut, üleelatud erutused ja väsimus -- kõik need inimlikud tunded suurendasid veelgi ta hingelist erutust. Kella kaheksa paiku hommikul jõudis Felton Portsmouthi. Kogu elanikkond oli jalul. Tänavatel ja sadamas porises trumm. Lahkuvad väeüksused suundusid kalda poole. Tolmusena ja higisena jõudis Felton admiraliteedi paleesse. Tema tavaliselt nii kahvatu nägu oli palavusest ja vihast tulipunane. Vahisõdur ei tahtnud teda läbi 596 lasta. Aga Felton laskis kutsuda vahtkonna ülema, tõmbas taskust kaasasoleva kirja ja ütles: «Kiire teade lord Winterilt.» Lord Winteri nime tõttu, keda tunti kui Tema Heldusele lähedal seisvat isikut, käskis vahtkonnaülem läbi lasta Feltoni, kes pealegi kandis mereväeohvitseri mundrit. Felton tormas paleesse.
annaabi.ee 
