Äsja rohelusest ning mägedest tulnutel ei tekita Rumeenia pealinn erilist vaimustust. Linna katab püsiv suduloor, mistõttu silmapiir on hallusesse mattunud ning ninas on kogu aeg kerge vinguhais. Õhureostust täiendab veelgi praht tänavatel ja parkides. Prügikastidest on Bukarestis suurem osa purustatud, mistõttu tänavad ja põõsaalused on ainsad kohad, kuhu oma prahti poetada. Tuul keerutab koos tolmuga üles ka prahi ning hommikul pestud ihu on õhtuks rasvane ja kaetud tolmukorraga. Küllap on just need masendavad asjad Bukarestis inimesed morniks muutnud. Tänavatel näeb vähe naeratajaid ning enamik neist tunduvad olevat turistid. Aastad diktatuuri on oma jälje jätnud ning inimesed hakkavad end vabalt tundma vahest alles kümnekonna aasta pärast. Küll tundub Rumeenia üldse olevat kiimas meeste kodumaa, seda märkab eriti Bukarestis. Tänaval kõndivaid kenasid naisi tervitatakse vilede, hüüete ja autosignaali tuututamisega
154 kaetud laud, mille üle oli laotatud tohutu suur La Rochelle'i linna plaan. Kamina ees seisis keskmist kasvu mees, kõrgi ning uhke ilmega, läbitungivate silmadega, laia lauba ja kõhna näoga, mida terav lõuahabe ja vurrud lasksid veel pikemana paista. Kuigi see mees oli vaevalt kolmekümne kuue või seitsme aastane, oli ta juustes, habemes ja vurrudes juba hõbedat. Kuigi ta ei kandnud mõõka, oli mehel täiesti sõjamehelik välimus. Kerge tolmukorraga kaetud pühvlinahast saapad osutasid, et ta oli päeval ratsutamas käinud. See mees oli Armand-Jean Duplessis, kardinal de Richelieu. Mitte mees, keda meile tavaliselt kujutatakse -- raugalikult nõder, märtrina kannatav, füüsiliselt murtud, roidunud häälega, maetud tugitooli sügavusse otsekui enneaegsesse hauda ja elades veel ainult oma geeniuse jõust ning võideldes Euroopaga ainult vaimu raugematu pingutuse
annaabi.ee 
