omistada ühele leiutajale, vaid paljudele. Iga leiutis ja patent on teinud väiksemaid parandusi ja nii on kujunenud tolmuimejast see, mida me kasutame täna. Esimene inimene, kes patenteeris tolmuimeja ühe versiooni, oli Daniel Hess aastal 1860. Tema patenti nimetati tegelikult vaibapühkijaks, mitte tolmuimejaks. Sellel vaibapühkijal olid ümmargused harjad, mis keerlesid, et korjata üles mustus. Tema leiutisel oli ka üksikasjalik lõõtsade süsteem, mis asetses masina peal, et tekitada imemiseffekti. Esimese käte jõul töötava puhastaja nimega „Tuulekeeris“, mis kasutas vaakumit, leiutas 1865 aastal Ives W. McGaffey. Ka see leiutis oli ilma mootorita, ning kasutas käsivänta, mis pani pöörlema ventilaatori, et
Aneemia on organismi kaitsereaktsioon. Mõned patogeenid saavad aga raua kätte ka nt transferriinilt, heemist ja hemoglobiinist. 12 Bakterite siderofooridest on kõige suurema afiinsusega rauale enterobaktiin. Enterobaktiinile sarnane siderofoor on batsillibaktiin mis on avastatud batsillidel. Inimese immuunsüsteem sünteesib valku siderokaliin, mis seob enterobaktiin/raud ja batsillibaktiin/raud komplekse, et bakterid ei saaks neid rakku transportida. Sedorokaliini nim ka siderofooride tolmuimejaks. Eksoensüümid suured orgaanilised molekulid pääsevad rakku alles siis, kui nad on väljaspool rakku hüdrolüüsitud koostisosadeks, mis on suutelised läbima rakumembraani. GP bakteritel võivad eksoensüümid olla seotud raku välispinnaga, aga neid võidakse transportida ka läbi rakukesta välja. GN bakteritel on rohkem võimalusi eksoensüümide paigutamiseks. Tüüpiliseks on nad periplasmas, aga neid võidakse eritada ka rakust välja