Kahjuks on ka siiamaanigi maailmas kohti kus neid ei austata. Teatud riikides hukatakse lapsed peale sündi. Mõnes ainult poisslapsed mõnedes ka tütarlapsed. Seda tehakse kõigest selleks, et piirata rahvaarvu suurenemist teatud sool. Seega riigis kus seda tehakse ei austata inimõigusi, õigust elada. Vanematel aegadel oli ka rikkuritel, kes omasid mõisaid, kombeks pidada orjasid. Inimesi, kes tegid nende põldudel tööd ning teenisid neid. Samuti olid kunagi Eestis ka talupojad. Tolleajane Briti impeerium omas kolooniaid kuhu veeti lausa suurtel hulgal mustanahalisi kes seal kas siis kasvandustes või muudes tööstustes tööd tegid. Samuti nad ka elasid sealsamas. Töötegemisest keeldudes või alustades vastuhakku oli nii mõisnikel kui ka teistel orjapidajatel õigus oma alluvat karistada. Karistusviisideks olid kas nuhtlemine või toidust ilma jätmine. Loomulikult olid sel ajal valitsejad leidlikud ning oli olemas ka teisigi karistusviise. Kuid
Vaadates ajas tagasi mõnisada aastat, näeme, et tolleajane elu-olu kujutab endast hoopis midagi muud kui tänapäevane. Lapsed kasvasid üles taludes ning tihtipeale puudus neil kontakt välisilmas sündivaga. Kõigil olid oma ülesanded kes pidi vanemaid põldude harimisel aitama, kelle ülesandeks oli loomade karjatamine, kes oli sunnitud oma väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema. Kõiksugused teadmised ja oskused omandati pereliikmetelt õppides, raamatud ja õpikud olid sel ajal
annaabi.ee 
