Inimesed kes ise korralikult riides käivad on valinud ise endale sobiva riietuse ja kui nende koolis näiteks koolivorm kehtestataks ei oleks neid sellest sooja ega külma. On olemas teine grupp, kes on kahevahel, kuid lõpuks lähevad ikkagi vooluga kaasa, kui tegemist on mõistliku koolivormi variandiga. Kolmandasse gruppi kuuluvad need, kes koolivorm täiest jõust maha teevad, selle kandmist eiravad. Nemad on niinimetatud mässajad, kellel koguaeg õpetajad sabas tolknevad. Mõned õppeasutused tahavad koolivormiga kasvatada lastest distsiplineeritud, kohusetundelised, viisakad ja korraarmastajad lapsed. Samas aga võiks kool austada laste mugavust, nende vaba arengut, loovust ja mõistvat suhtumist teistesse inimestesse. Sellel väitel on lõputult palju poolt ja vastu hääli ja õiget lahendust sellele ei paistagi olema. Alati on selle täielikud toetajad ja eitajad, kuid minu arust on eitajaid rohkem.
sulle EI SOBI ning aitab leida midagi, mis su seljas coolim välja näeb! Muidugi toimuvad Bathing Ape nime all ka "salajased" underground kunstinäitused, kus keerutavad plaati underground dj-d, ning underground telesaated. Imelik, leidsin ükspäev, nad punnitavad nii jäägitult coolid olla, et lõpuks hakkab tunduma et nad ongi coolid! Moes on: kõik, mida telekast piisavalt agressiivselt ette sõõdetakse, kõik staarid, olla võimalikult gaijini moodi, moblaantennide küljes tolknevad tillukesed mänguloomakesed, kuni kümme tükki korraga, hip-hop musa, jaapani pop, kulme kitkuvad noormehed (Tokyos kitkumata kulme ei leiagi), tüdrukutel laigulised sõjaväepüksid koos pikkade teravate ninadega tikkkontsadega, rasedate T-särgid, Hello Kitty (meie 25-27-aastaste põlvkond peaks lapsepõlvest mäletama seda ajulageda kassi pildiga T-särki, see oli ainuke välismaa kirjaga särk, mis meil stagnaajal saada oli. Siin on
välja tuleb, missugused on tema võimalused. Need võivad ka elu jooksul ära kaduda, inimene ei pruugi neid kõiki hiljem endas üles leida, aga algul on need kõik käes, kogu kaardipakk", nendib Luik ise. "On kolm mälestust, kolm vaala, millele tõenäoliselt toetub kogu mu elu. Kaks mälestust on ajast, mil ma veel ei osanud rääkida, need on mulle eriti tähtsad mälestused. Kõige esimene: istun toas laual, mu jalad tolknevad üle laua ääre. Ma vaatan neid huviga ja imestan, et mul on jalad. Mind on lauale tõstetud, et mulle saaks paremini otsa vaadata. Mul on seljas helepunane kleit nagu mooniõis, ma tunnen ühelt poolt sellest kleidist mõnu, aga teisel poolt taipan, et kleit pole lihtsalt niisama mulle selga pandud ja et selle kleidi abil tahetakse minu tähelepanu uinutada, mõtteid PEAASJALT kõrvale juhtida. Aga PEAASI on hirmus! Nimelt, tahetakse mind nii umbes pooleks tunniks üksi koju jätta.
annaabi.ee 
