• Levik inimeselt inimesele hingamispiisakeste või nahakontakti kaudu. • Haigus ilmneb vaktsineerimata tegelastel rahvarohketes linnades, kahanenud immuunsusega lastel ja täiskasvanutel • Ajalooliselt esines lastehaigusena, oli enne immuniseerimise algust 2-14-aastaste peamine surmapõhjus. Nüüd esineb üksikjuhte Brasiilias, Indias, Indoneesias, Filipiinidel. Viimane puhang endises NLiidus oli 90ndate keskel, kui haigestus 150000, suremus oli 3…23%. Epideemiale eelnes toksigeensete tüvede kandlus. Virulentsus. • Difteeria toksiin on A/B toksiin. Tox geeni toimetab rakku lüsogeenne beetafaag. Toksiinil on kolm funktsionaalset regiooni: katalüütiline A-ühik, retseptoriga seonduv regioon ja translokatsiooniregioon. Retseptoriks hepariini siduv epidermaalne kasvufaktor NS ja südamelihasrakkudel. Difteeriahaiged surevad südamelihase toksilise kahjustuse tõttu. Toime valgusünteesile elongatsioonifaktor 2 pärssimise kaudu
koekultuuri või siis PCR otseselt tox geeni detekteerimiseks. Levinum on in vitro Elek’i test e pretsipitat- sioonireaktsioon geelis (vt.õpik, I osa). Seerumagarile asetatakse filterpaberi riba (disk), mis on immutatud difteeriavastase antitoksilise seerumi e antitoksiini või selleks ette nähtud spetsiaalse seerumpreparaadiga. Kahele poole filterpaberi riba külvatakse vaheldumisi C. diphtheriae toksigeenne tüvi PW-8 (kontroll) ja uuritavad tüved. Kontrolltüve ja toksigeensete uuritavate tüvede poolt produtseeritud eksotoksiinid ja antitoksiin difundeeruvad söötmesse, positiivse reaktsiooni puhul tekib valge pretsipitaadijoon. Hindamisel pidada silmas, et uuritav tüvi loetakse toksigeenseks, kui selle pesa ees tekkinud pretsipitaadijoon otstes ühineb kontrolltüve vastava joonega. Peale selle võivad lisaks esineda veel pretsipitaadijooned difteeriatekitajate mitmesuguste teiste antigeenidega, mis aga otstes ristuvad eksotoksiini pretsipitaadijoonega.