Eestis sündinud kurgi on pesitsusealisena suvel vaadeldud näiteks Soomes, kuni 525 km kaugusel sünnikohast. Sookure pesakonnas on üks või kaks poega. Väidetavalt on leitud ka kolme pojaga pesakondi, kuid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Sookured võivad adopteerida ka orvuks jäänud võõra poja. Sookurepaari pesitsusala ehk kodupiirkonna kese on kuni poegade koorumiseni pesa. Haudumisperioodil on üks vanalind pesal ja teine toitumas või pesa lähedal valvet pidamas. Toitumisretked ei ulatu mõnest kilomeetrist kaugemale. Koorunud pojad püsivad pesas vaid mõne päeva, seejärel hakkab perekond ette võtma ühiseid toitumisretki. Ööseks naastakse esialgu siiski pessa. Kui pesakoht ei tundu piisavalt turvaline, kolib perekond ööbima mõnda uude, turvalisemasse paika. Mida vanemaks pojad saavad, seda kaugemal kurepere toitumas käib. Rännet alustavad sookured enamasti varajastel hommikutundidel otse ööbimispaigast. Seejärel
Paljunemine • Sookurg muneb munad, mida on tavaliselt 2. On leitud ka 3 munaga pesa. • Haudub neid umbes kuu aega. Mune hauduvad nii emas kui ka isas sookurg. • Poegadel pärissulestik tekib umbes 40 päevaga, vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub umbes pool aastat. • Paarielu alustab sookurg 3 aastaselt. Toit • Toit on peamiselt taimne: marjad, rohukõrred. • Sööb ka väiksemaid loomi: konnad, maod, putukad. • Kui võimalik nopib põllult kartulit ja porgandit. • Toitumisretked ei ostu suuremaks, kui mõned kilomeetrid. Pojade kasvades muutuvad vahemaad suuremaks. Miks on kaitse alla ? • Oht, et liik kaob – suurimateks ohtudeks on inimtegevus ja kliimamuutus. • Inimtegevus – sookured sõltuvad suurel määral põllumajandusest. • Tihenev elektriliinide võrk – sureb igal aastal kümneid ja sadu linde. • Kliimamuutus – märjad alad muutuvad kuivemaks. Kliima soojenemisega võib selle sajandi lõpuks
Mereimetajate teke sai tõenäoliselt alguse troopilistel aladel, kus soe vesi võimaldas hüljeste ja vaalade eellastel kohaneda uudse keskkonnaga. Miljonite aastate jooksul on eri esivanematest välja kujunenud mitu, praegu eluviisilt ja isegi väliselt üsna sarnast veeloomade rühma, kellel leidub maismaal sugulasi karude, saarmaste, veiste, elevantide ning jõehobude seas. Läbi aegade on sellest mitmekesisest eellaskonnast kujunenud liigid kohastunud uut elukeskkonda paremini tundma. Toitumisretked on esialgsetest elupaikadest jõgedes või kaldaäärses vees viinud avaookeani avarustele ja sügavustesse. Vees liikuda on mõneti märksa lihtsam kui kulgeda kõva pinda mööda ja sestap avastasid mereimetajad paremad toidulauad kerge vaevaga. Aegade vältel kadus vaalaliste eellastel igasugune vajadus kuiva maa järele, hüljeste esivanemad pöördusid kõvale pinnale vaid aeg-ajalt, et sigida ja puhata.
annaabi.ee 
