seisukohalt mitte sugugi tähtsuste osa (Le Goff, 1996). Võib öelda, et tihti kardeti senjöörigi sama palju kui ikaldushäda, sest nii nagu sademed mõjutasid saagikust, võis senjöör mõjutada seda, kuidas lisaks maaharimisele söönuks saadi. Le Goff nimetab epideemiaid näljahäda kaaslasteks, mis tulenevad, nagu eespool mainitud, kõlbmatu toidu manustamisest. Halb tervis ja varajane surm oligi eelkõige vaeste klasside saatus, keda feodaalne rõhumine sundis elama toitumispiiri äärel ja halb saak tõi nälja nälg aga viis organismi nõrgenemiseni ja muututi vastuvõtlikumaks igasugustele haigustele. Kõige levinum haigus oli tunglateramürgitus, mida põhjustas rukki- aga ilmselt ka teiste teraviljade tunglaterad. Levinud olid ka nahahaigused, alates pidalitõvest ja lõpetades ekseemiga, mida nimetati püha Laurentiuse tuleks. Kõige suurema surmalaine tõi aga Must Surm, mis pääses valla 1348. aastal
nimetati "pühaks tuleks" mis sõi inimesi, või viidati neile muu hüüdnimega. Halb toitumine ja vilets meditsiin mis osanud valida vananaiste retseptide ja elukaugete teooriate vahel, tekitas hirmäratavaid füüsilisi hädasid ja arengumaa tasemel suremuse. Mõistagi oli eluiga ääretult lühike ja tõenäoliselt ei ületanud keskaja Euroopas 30 aastat. Haigused mõjutasid enamus ühiskonna kihte, kuid just vaeste klass, keda feodaalne eskpluateerimine sundis elama toitumispiiri äärel, kannatasid nende all kõige rohkem. Loetelu keskaegsetest haigustest: pidalitõbi, mädanik, gangreen, sügelised, haavandid, kasvajad, ekseem, roos. Ka skrofuloos oli väga iseloomulik keskajale. Vähem arvukamad polnud ka avitaminoos ja puuded. Langetõbi ehk püha Vituse tants. Ka lastehaigused aitasid suremusele kaasa hambavalu, krambid, rahhiit, voolmed. Igal haigusel olid omad pühakud kelle poole tuleb palvetada, nt. püha
annaabi.ee 
