kes esimesena toitumiskohta jõuab. Maksimaalset toiteväärtust ei saavutaks rohi kunagi, ja sellest kaotaks populatsiooni iga liige. Niisugust suboptimaalset käitumist, näiteks üksteise eest pooltoorete metsamarjade ärakorjamist, esineb tihti ka inimestel, kui ressursi kasutamine on reguleerimata. Mis aitaks sellise ebaökonoomsuse vastu? Selleks on kaks põhilist võimalust: kaitsta individuaalseid territooriume konkurentide eest; toituda eranditult grupina ja külastada toitumispaiku optimaalsete ajavahemike järel kõik ühekorraga. Niisugust toitumistaktikat võib nimetada ka karjamaatoitumiseks ehk karjatumiseks (grazing). Kas vaatlused looduses kinnitavad grupieluviisi niisuguse efekti esinemist loomadel? Hollandi ornitoloogid uurisid sellest aspektist valgepõsk-lagle salkade toitumiskäitumist. Selgus, et salgad pöördusid täpselt samasse kohta tagasi regulaarselt iga 4 päeva tagant. Rohu
väheneb ellujäänud isendite arv vanuse suurenedes erinevalt ja selle graafilisel kujutamisel moodustuvad elumuskõverad (ellujäämuskõverad). Elupaik 1. autökoloogias eluase, liigi (populatsiooni) olemasoluks ja ontogeneesi (arenemise)läbimiseks vajalike abiootiliste ja biootiliste tingimuste kogum, ka selliste tingimustega ala (demotoop), soodus biotoop. Loomade puhul eristatakse toitumispaiku, paljunemispaiku (pesapaik) ja raskete tingimuste üleelamise kohti (elumuspaik), taimede ja seente puhul kasutatakse terminit kasvukoht. 2. sünökoloogias sama, mis biotoop. Elustrateegia olulisimate kohastumuste kohum, mis tagab liigi populatsioonide säilimise läbi põlvkondade. Taimede e-te jaotuse aluseks on võetud pms. liigi konkurentsivõime, ebasoodsate olude talumise viis ja populatsiooni dünaamika laad.
annaabi.ee 
