6 äädikhape ja orgaanilised happed. Käärimise kõrvalproduktidena tekivad kõrgemad piiritused ehk puskariõlid. Suhkrustunud massi kääritamiseks kasutatakse Saccharomyces cerevisiae pärmitüvesid XII, 11, M, millest levinum on XII. Pärmide kasutamisel tootmistsüklis alustatakse aretustsüklit kõigepealt puhaskultuure 500 ml kolbi külvates, järgneb 5 liitrine pudel ja algpärmi valmistamine. Toitekeskkonnana kasutatakse hapustatud meskit, mis hapustatakse kõrvalmikrofloora allasurumiseks väävel- või piimhappega kuni pH on 3,8-4,0. Pärmipaaki pannakse suhkrustajast meski temperatuuriga 58° C. Kuumutatakse lastes aurutorudesse auru kuni 70 °C ja hoitakse selle temperatuuri juures 20 minutit pastöriseerimiseks. Seejärel jahutatakse meski 50 °C-ni ja hapustatakse väävel-või piimhappega. Peale segamist jahutatakse hapustatud meski 30°C-ni ja lisatakse pärmi 10 % meski mahust
roheline värvus asendub kollasega. Kloroos algab vanematelt lehtedelt Väävel Valkude, lipoidide ja vitamiinide koostises. Oluline roll rasvade (õlide) sünteesil ristõielistel kultuuridel. Väävelväetised soodustavad mügarbakterite arengut mullas. Viimasel ajal on täheldatud ka väävlipuudusest tingitud toidunisu kvaliteedi (küpsetusomaduste) halvenemist. Mikroelemendid Boor Vask Tsink Molübdeen Koobalt Seleen Muld taimede toitekeskkonnana Toiteelementide vormid mullas: • Orgaanilise aine koostises – taimedele omastamatu, vabaneb mineraliseerumisel • Mulla mineraalosa poolt tugevasti seotud – fikseeritud (K+, NH4+ savimineraalidel) • Raskesti lahustunud anorgaaniliste sooladena – keemiliselt neeldunud (fosfaadid, sulfaadid) • Mullakolloididel neeldunud – taimedele omastatavad, kuid kaitstud leostumise eest • Mullavees lahustunud, kergesti omastatavad, kuid kergesti välja uhutavad
annaabi.ee 
