kiusamisse sekkumine kui ka sellesse sekkumata jätmine. Kindlasti mõjutab kooli tööõhkkond suuresti seda, millisel määral õpetaja oma õpilasi kiusab. Vahel võib halb õhkkond kiusamist esile kutsuda ning õpetaja teeb sama, mis kiusaja kiusatule: elab oma paha enesetunde endast nõrgema peale välja. Tööõhkkond mõjutab loomulikult ka seda, kuidas koolis kiusamisjuhtudesse sekkutakse. Hea atmosfäär mõjub sekkumistele soodsalt, kuid koolis, kus on palju töökohal toimvat kiusamist, suurendab halb õhkkond ka koolikiusamist. Lisaks sellele on ebatõenäoline, et õpetaja või direktor, kes ise oma alluvaid kiusab, võiks konstruktiivselt suhtuda õpilase kiusamisse. Kiusamise vastane tegevuskava Koolid on nüüdseks mõistnud, et isegi parima tahtmise juures on kiusamisprobleeme väga raske lahendada. Strateegiat, mis kaasab mitte üksnes õpetajaid ja koolitöötajaid, vaid ka
aktiveerida (Brown). Surm kui arsti abimees leidis väljundi anesteesias. Juba omaaegsed ,,varjusurma" üle arutlejad olid teinud tähelepanekuid, mille kohaselt vastava kogemuse läbinud inimesed oleksid oma edaspidises elus olnud kuidagi tervemad (?). Arstiteaduslik mõte liikus ka selles suunas, et kasutada vastavat olukorda kirurgias. Varjusurma üritati esile kutsuda lämmatamise teel. Ka üks esimesi uusaja kirurgilisi anesteetikume naerugaas arvati toimvat eeskätt lämmatajana. Anesteesia plahvatuslik levik 19. sajandi keskel oli ilmselt ka põhjus, miks järsku kadus paaniline hirm ,,varjusurma" ees viimane sai õudsest elusaltmatmise assotsiatsioonist priiks ja muutus kirurga truuks abimeheks. Tehtud oli veel üks samm surma kontrollimise teel. Teine surma kontrollimise meetod, mis arstiteaduses levima hakkas oli antiseptika, mikroorganismide tapmine keemiliste vahenditega, pioneeriks Joseph Lister (1827- 1912)
annaabi.ee 
