Hea on, kui pakutakse meelelahutust, mis on kuidagi seotud mõne aktuaalse teemaga. Samas on see ülesanne ka vastupidine juhtida tähelepanu eemale mõnest ühiskonna jaoks väga valulisest teemast. Seega tuleb filmides käsitletavaid teemasid väga hoolikalt valida ning ka vaatenurka, kuidas filmi vaatajatele esitada. Heaks näiteks on Ameeriklaste jaoks väga valuline teema 9/11. Ma pole kindel, kas on eetiline teha nii lühikest aega peale nende sündmuste toimumust film nimega ,,United 93", mis neid valulikke sündmusi kajastab. Need haavad on veel inimestel värsked ning see teema tuleks jätta puutumata. Samas on see südamelähedane kõigile ameeriklastele ning kindel on, et see toob kassadesse raha. Veel üheks heaks näiteks on ühe inimese figuuri vägivaldne toppimine ulme ning fantaasiazanrisse ,,Abraham Lincoln:Vampire Hunter" on film, mis võiks jääda tulemata. Kas on ikka sobilik (isegi
inimeste suhtes. Ebaadekvaatsed reaktsioonid- kiputakse ohvrit haletsema. Sellest tulenevalt võib ohvri seisukord veelgi halveneda- ja taastumine-kui see yldse võimalik on- pikeneda. Teaduslikku huvi ohvri vastu hakati tundma alles 20 sajandil. Kriminoloogias sai eest vedajaks interaktsionism- see on suund kus kriminaalse kuritegeliku käitumise uurimisel lähtutakse suhetest inimeste vahel. Selles plaanis vaadati Ohvri ja kurjategija omavahelisi suhteid enne kuriteo toimumust ja kuriteo toimumise ajal. Leiti et osade signaalidega ohver lausa kutsub esile kuritegu. – nt Sutherland vaatles ohvri erilist rolli ja leidis et ohvrit saab ka iseloomustada talle eriomaste tunnuste abil mis on ligilähedase kurjategija omadele- ta leidis et 1920ndate aastate USAs oli suurem võimalus langeda kuriteo ohvriks 25-30 aastastel inimestel ja kui vaadelda rassilist erinevust siis mustanahalistel oli ohvriks langemise tõenäosus 100 korda suurem.
annaabi.ee 
