20. sajandi tendentsid (surma ja elu mõiste tehnologiseerumine) 20. sajandi alul ilmusid inimesed, kelle jaoks senine kontseptsioon, mille kohaselt elu=surm, ei olnud enam tõsiseltvõetavad. Põhines kriitika ainevahetuse kontseptsioonil ning võrdlus, mida kasutati, tehti aurumasinaga viimane nimelt ju ei kuluta ennast (metalli) tööks, vaid sütt. Elu ja surma hakati jälle vastandama, seekord (jälle) eluslooduses mehhaanilisi toimismisprintsiipe nähes. Hakkas kujunema arusaam, et surm ei ole ilmtingimata möödapääsmatu (loomulik), vaid pigem juhuslik. Võrdlust masinaga appi võttes surm saabuks siis kui inseneridel (arstidel) kas puuduvad oskused mehhanismi ,,parandada" või kui see osutub liiga kulukaks (majanduslikult mittemõttekaks). Võrreldes lähenemist, mille kohaselt organism on ,,masin", milles igal jupil oma tähtsus, evolutsiooniteooriaga, saadi aru, et organismist võib
manipuleerides selle pidevalt aset leidva surmaga..." 20. sajandi alul ilmusid inimesed, kelle jaoks senine kontseptsioon, mille kohaselt elu=surm, ei olnud enam tõsiseltvõetavad. Põhines kriitika ainevahetuse kontseptsioonil ning võrdlus, mida kasutati, tehti aurumasinaga viimane nimelt ju ei kuluta ennast (metalli) tööks, vaid sütt. Elu ja surma hakati jälle vastandama, seekord (jälle) eluslooduses mehhaanilisi toimismisprintsiipe nähes. Enam polnud masin siiski vaid kunud organismi toimimise mõsitmiseks (nagu 17.-18. sajandil), vaid mõlemate nii masinate kui organismide seletamisel sai aukoha termodünaamika ning energia salvestamise ja muundumise õpetused. (Eluslooduses mõistmisel pääsesid termodünaamika seadused lõplikult mõjule eelmisel sajandivahetusel.) Sel oli oma väljund ka meditsiini. Hakkas kujunema arusaam, et surm ei ole ilmtingimata möödapääsmatu (loomulik), vaid pigem juhuslik
annaabi.ee 
