sajandi rahvusriigile omaseid atribuute. See on maarahva emantsipeerumise aeg, mil külarahvast hakkas kujunema mitmekesisem tsiviilühiskond, kes omas poliitilist mõtlemis- ja otsustusvõimet. Kogu 19. sajand on selles osas väga huvitav ja muutuv aeg, mil leidis aset väga palju otsustavat Eesti ja eestlaste ajaloos ja saatuses, seda vaatamata asjaolule, et sündmuste lõpliku suuna ennustamine kunagi päris täpselt võimalik polnud. Sellises ajastulises huvis lihtrahva ja tema toimetamiste vastu võib näha ka üht olulist tõuget mitmete Ida- Euroopa rahvaste soomlaste, eestlaste, lätlaste, lõunaslaavlaste jt. emantsipeeruma hakkamises. 19. sajandi esimesel poolel leidus Eestis juba mitmeid baltisaksa haritlasi ja kirjamehi, kes tundsid huvi siinse maarahva keele ja kultuuri vastu, olgugi et see huvi oli valdavalt teoreetiline. 1838. aastal Tartus asutatud
1785. aastaks kaotati riigis pärisorjus ning mindi üle teorendilt raharendile. Kuningamaadel elavad talupojad said õiguse talusid päriseks osta. Linnades kaotati tsunftisundus. Samas andis Joseph II välja ka kameralistlikke korraldusi: kehtestas piirangud vahaküünalde arvule, mida võis ühe missa ajal põletada; nõudis korduvkasutusega klappkirstude kasutuselevõttu jms. Tüüpilise valgustatud valitsejana tegeles ka Joseph II valitsemise viimase kui pisiasjaga. Nii kuulus keisri toimetamiste hulka ka näiteks sebra toomise korraldamine Schönbrunni loomaaeda. Valgustatud valitsejana lähtus ka Joseph II unitaarriikluse põhimõtetest. Riik jagati ajaloolisi piire eirates 13 ringkonnaks. 1784 asendati riigikeelena püsinud ladina keel kogu riigis saksa keelega. Saksakeelsena alustas ka tööd samal aastal asutatud Lvivi (Lemberg) ülikool. Kõige suuremat vastuseisu kohtasidki Joseph II reformid Ungaris ja Belgias. Ungarlasi ärritas
annaabi.ee 
