Kardiovaskulaarsed toimed – intensiivne perifeersete veresoonte spasm, tingitud otsesest toimest veresoonte silelihastesse. Suuremad doosid tekitavad hüpotensiooni ja tsentraalsete veresoonte laienemise (põhjuseks β efektide domineerimine samaaegselt α blokaadiga). Suureneb südame löögisagedus, silelihaselundite toonus. Suuremad doosid blokeerivad α1 retseptorid, nende vahendatud α1 efektid on pärsitud. Toimeilmingud: tugev vereringehäire perifeersete veresoonte pideva kontraktsiooni tõttu, vere seiskus kapillaarides ja arterioolides, tromboos, võib lõppeda jäsemete gangreeniga. algul KNS stimulatsioon, hiljem sügav depressioon. Hingamiskeskuse pärssumine toimest hingamiskeskusele. Oksendamine. Emaka (tugevad) rütmilised kokkutõmbed (tiinuse korral emakarebendi oht). a. Emaka kontraktsioone tugevdav vahend, saab
2.2.5. M-kolinoblokaatorid: skopolamiin. SKOPOLAMIIN – on aminoalkoholi skopiini ja troopahappe ester. Looduses on taimedes koos atropiiniga (L-isomeerina), eriti rohkesti koerapöörirohus, ogaõunas ja skopoolias. Meditsiinis kasutatakse vesinikbromiidina (Scopolamini hydrobromidum). Kineetika – imendub suu kaudu võtmisel atropiinist halvemini. Elimineerub atropiinist kiiremini. Enamasti hüdrolüüsub, väike osa eritub muutumatult neerude kaudu. Tungib paremini läbi HEB’i. Toimeilmingud – müdriaatiline ja sekretsiooni pärssiv toime atropiini omast veidi tugevam, kuid vähem kestev. Silelihaselundite toonust alandav ja tahhükardiat põhjustav toime atropiinist nõrgem. Sedatiivne toime atropiinist tugevam. Kõrvaldab paremini vestibulaarhäireid. Põhjustab motoorse ja psüühilise rahunemise, mistõttu kasutusel trankvillisaatorina psühhiaatriakliinikus. Väikeste skopolamiiniannuste
annaabi.ee 
