aastani. Vaivara alade kohta on Taani Hindamisraamatus, mis on koostatud 1241. aasta paiku, mainitud ainult kolm küla: Narva, Sirgala ja Udria. Iseseisvaks kihelkonnaks sai Vaivara 18 sajandi alguses. Põhjasõja ajal, 1704. a., moodustati Alutagusest Peterburi kubermangu koosseisu kuuluv Narva kreis, mis hõlmas ka Vaivara. Sõja lõpul liideti Vaivara kihelkond Rakvere kreisiga, kuhu ta kuulus järgneva kahesaja aasta vältel. Toilast on leitud inimasustuse jälgi, mis viitavad 7-8 aastatuhande kaugusele. Ainuke küla Toila vallast, mida mainitakse Taani hindamisraamatus, on Pühaje küla suurusega 6 adramaad (tol ajal tähendas see 6 talu). Varasematele asulate olemasolule viitavad aga mitmed ohvrikivid, kivikalmed, rauasulatuskoht Päites, tarbeesemete juhuleiud jm. Pühaje külale järgmistena on Mägara küla mainitud 1354. aastast ja teisi külasid 16. sajandi I poolel. Päite misa on esmakordselt nimetatud 1534
Meeletu suremine. Esimene lahing Eestimaa kaitsel oli võidetud. H.Riipalu on kirjutanud: ,,See oli meeletum ja lootusetum vastase pealetung, mida ma rindepraktikas kogenud." 14. veebruaril ületasid nõukogude väeüksused Lämmijärve ja kindlustusid Pedaspää- Meerapalu piirkonnas. 15. veebruaril tuli venelastel Meerapalust lahkuda, 16. veebruaril Pedaspealt. 17. veebruaril oli H.Riipalu pataljon juba Tarus ning 20. veebruaril Toila metsalaagris Ida- Virumaal. 22. veebruaril oldi juba teel Toilast Narva rindele, kus esmaseks ülesandeks kujunes Siivertsi sillapea likvideerimine. Norra, taani ja eestlaste rünnak algas 1. märtsil 1944. Ründajate seas allohvitser Harald Nugiseks. Ees miinivööndid, okastraat, ülevalt alla sadamas vaenlaste miinid ja katjuusade mürsud. Maa ja taevas olid lõhkemas. Rivist langesid välja rünnaku juhid Helmut Rõõmussaar ja Jaan Lumera. Juhtimise võttis enda peale Harald Nugiseks, kes kahekümne mehega läks rullima vastase kaevikuid. Relvadeks
teatritegemise ära. Edaspidistest sündmustest kirjutab Siimon niimoodi: Mina sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin ,,Vanemuise" ja Tallinna linna teatrilava sisseseadeid, tegin plaanid olude kohaselt, kuid siiski avarama näitelava, parema sisseseadega kui ,,Vanemuises", ja kevade 1882. aastal algasin ehitama. Juulikuu alguseks 1882 oli minu teatrimaja valmis. Kutsusin ka kirikhärra maja õnnistama, kuid kirkhärra ütles: ,,Põrgu ja pagana maja ma ei õnnista." Toilast sai estofiilide kogunemiskoht ja teatrikeskus. Siin mängiti Koidula, Jakobsoni, Kunderi jt teoseid. Kui teatrimaja 1901. aastal maha põles, ehitas Siimon uue kivist teatrihoone. Niisuguseid ettevõtlikke mehi oli aga teisigi. See näitas suurt teatrivaimustust, mille kutsus esile Koidula teater. Seoses näitetruppide arvu kasvuga ning traditsiooni tekkimisega suurenes vajadus ka uute näitemängude järele. Näidendite kirjutamine ja mugandamine muutus järjest populaarsemaks
annaabi.ee 
