Buck läks talle koheselt kallale. Kuid kui nad võitlesid, tulid nende laagrisse samuti sissetungijad näljased eskimokoerad, kes said toidu haisu ninna ning tulid mõnest indiaani laagrist. Algas võitlus, meeletu võitlus elu peale. Buck ning pooled teised kelgukoerad põgenesid üle jää minema. Natukese aja pärast nad tulid tagasi laagrisse eskimokoerad olid ära läinud ja m,õlemad mehed halvas tujus üle poole toiduvara oli ära söödud. Kui kõik koerad ära vaadati alustati kõige raskemat teekonda Dawsonisse. Vahepeal algas Bucki ja Spitzi vahel sõda. Bucki salamässu tõttu sai alguse ja süvines üldine sõnakuulmatus. Lõpuks jõudsid nad Dawsonisse, kui nad aga olid seitse päeva puhanud tõttasid nad Dyea ja Soolase Vee poole. Perrault pidi jõudma ülikiiresti oma sihtkohta jõudma ning see pidi tulema tema aasta kiireim reis. Ühel õhtul märkasid kelgukoerad tundrajänest ning
Toas oleks ta nõrkuse pärast peaaegu kukkunud. Jaanus toetas teda ja talutas oma sängi juurde, mille peale poiss, selga vastu seina toetades ja p£ad rinnale lastes, jõuetult istuma jäi. «Mis sul viga, Maanus?» küsis Jaanus murelikult. «Leiba . . . tükike leiba! . . . Ma olen nälginud,» surus poiss järk-järgult rinnast välja. Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja kannutäie 73 hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale. «Kui kaua sa juba nälginud oled?» küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga võiks teha. «Laupäevast saadik,» pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi leivasse. «Ei sa siis kõike tohi ara süüa.» Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa. «Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.» «Aga, pai Jaanus . . . » «Anna siia. Pärast võid jälle süüa.» Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast
annaabi.ee 
