sünnituskomplikatsioonide puhul. Soovitav ravi kogus on 0,8 mg/kg kohta kaks korda päevas. Maksimaalne ravi kestvus on 10 päeva. Manustada võib suukaudu või süstimise teel. Klenbuterool satub toitu siis, kui loomadel antakse klenbuterooli, mille tagajärel toimub toidu saastumine. Näiteks 2006 aasta septembris sai üle 330 inimese Hiinas mürgistuse süües sealiha, mis oli saastunud klenbuterooliga. Klenbuterooli analüüs toidutoormes toimub seireprogrammis. Kõigepealt analüüsitakse liha, piima jt. proovid mikrobioloogilise agar-difusioonmeetodiga, positiivsed proovid edasi kinnitamiseks ja kvantiteerimiseks kromatograafilise meetodiga. Ainevahetus: Katsed mis on tehtud klenbuterooli manustamisel suukaudu loomadele on näidanud, et enamus osa ravimist eraldub uriiniga. Süstimisel lihasesse (eriaegadel samasse looma erinvatesse piirkondadesse) katse tulemused
graminearum (zearalenoon e. fusariotoksiin F2), F. oxysporum või F. tricinctum (fusariotoksiin T2) ning F. roseum (vomitoksiin). Aflatoksiinid on sarnaste struktuuridega kondenseeritud dihüdrofuraani domääni sisaldavad kumariinide derivaadid. Nelja põhilist aflatoksiini B1, B2, G1 ja G2 , (tähed B (blue=sinine) ja G (green=roheline) näitavad vastava aflatoksiini laigu värvust TLC plaadil selle kiiritamisel ultraviolett-kiirgusega), toodavad mikroseened taimses soodas või toidutoormes, mida pole pärast lõikust piisavalt kuivatatud ja mida on hoitud suhteliselt kõrgetel temperatuuridel. Kõige sagedamini sisaldavad aflatoksiine maapähklid, erinevad muud pähklid, puuvillaseeme, mais ja viigimari. Eri aflatoksiinid esinevad sageli koos, kusjuures enamasti domineerib aflatoksiin B1. Kuigi aflatoksiini kõrgeimad sisaldused toidukaupades on seotud saagikoristusele järgneva
Mikroo- bide kasv ja areng toiduainetes võib põhjustada nii majanduslikke probleeme (toi- duainete riknemisest tulenev kahju) kui ka ohtu tarbija tervisele (toidutekkelised infektsioonid ja intoksikatsioonid). Eesti Vabariigis on toidutoorme kui ka töödel- dud toidutoodete mikrobioloogilise ohutuse tagamiseks kehtestatud toiduseadusega mikrobioloogilised nõuded. Mikroobide arvukus tootes sõltub keskkonnast, kust toidutoore on saadud, mikroobide arvukusest toidutoormes, sanitaarsetest tingimus- test toidu tööstuslikul töötlemisel ja valmistoodangu pakendamisel ning valmis- toote säilitamise tingimustest. Toidus esinevad mikroorganismid on nende pato- geensuse ja nakkusohtlikkuse alusel jaotatud nelja rühma: 1) toidu kvaliteeti ja mikrobioloogilist stabiilsust iseloomustavad mikroorganismid (piimhappebakterid, pärmid, teatud hallitusseened jne); 2) sanitaarnäitlikud mikroorganismid ehk indikaatororganismid (coli-laadsed bak-
annaabi.ee 
