probleeme, kutsuti koheselt kohale arst. Haiglas sünnitamine on Eestis suhteliselt uus, pisut üle poole sajandi pikkune. 1950. aastatel loodud väikehaiglates olid kohad ka sünnitajatele ja naistel tuli minna haiglasse sünnitama- kodus sünnitamine oli toona välistatud. Sünnitajalt võeti võimalike nakkuste ja infektsioonide tõttu ära kõik tema isiklikud riided ja emade- vastsündinute külastamine ning neile lillede ja toidupakkide saatmine oli keelatud. [2, lk 55] [ 1, lk 26] Vastsündinud viidi peale sünnitust kohe lastetuppa, kust ta toodi ema juurde kõvasti kinnimähituna vaid toitmisaegadeks. Esimest korda nägi ema oma last elusuuruses ja riieteta üldjuhul alles haiglast koju jõudes. Puudega vastsündinut emale sageli ei näidatudki, vaid ema veendi andma lapsest loobumise dokumendile allkiri ning laps saadeti sünnitusmajast otse hooldekodusse- nõukogude ühiskonna avalikus ruumis oli kohta vaid tervetele ja
Kolmanda tasandi sekkumiste puhul tegeldakse juba ilmnenud probleemidega, et hoida ära nende süvenemine ning leida lahendus. Praegu selline sekkumiste süsteem puudub. Lastekaitsetöös tegeldakse mingil määral kõigi kolme tüüpi sekkumistega (nt esimesel tasandil on tegevusteks avatud loengud lapsevanematele ja kõigile huvilistele, KOVide erinevad tegevused oma lastele ja peredele (imikutega ujumine jms), laste suvelaagrid, malevagrupid, jõulupeod, toidupakkide tegemine, nõustamine jms), kuigi aktiivsus võib erineda sõltuvalt konkreetsest KOVist, kogukonnatöö aktiivsusest ja lastekaitsetöötajast. Lastekaitsetöötajad keskenduvad praegu oma töös eelkõige kolmanda tasandi sekkumistele, kuna inimressurssi on juhtumite arvu arvestades vähe. Eksperdid on arvamusel, et universaalsete sekkumiste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamisel on väga oluline roll riigil. Sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt on uues süsteemis
annaabi.ee 
