Ka kimalased vajavad õigeaegset teavet õitselepuhkenud taimede asukohast. Paljude loomade jaoks on kriitiline just õigeaegse informatsiooni saamine toidu asupaigast. P. Ward ja A. Zahavi (1973) pakkusid välja idee, et linnukolooniad ja muud loomade grupeeringud talitlevad informatsioonitsentritena, kus üksikisendid leiavad kergemini üles toiduallikate asupaiga, kasutades oma grupikaaslastelt saadud avalikku infot. Niisiis tuleb ala kopeerimine kasuks ka toiduotsimisel. Mõnedel loomadel on koguni välja kujunenud spetsiaalsed signaalid, millega nad teistele isenditele annavad teada soodsa toitumisala asupaigast. Äärmuslikuks näiteks on meemesilaste hästituntud tants, mille abil nad vabatahtlikult annavad üksteisele infot nektarirohkete õistaimede asukohast. Kuid nagu me edaspidi näeme, on ühiselulistel kiletiivalistel mesilastel selliseks äärmuslikuks altruismiks eriline geneetiline põhjus
Kui delfiin saab viga, siis püüavad teised teda pinnale tõsta, kuna imetajale on suurim oht vigasaanuna uppumine. Skunk tõstab hoiatuseks saba üles. Imetajatel üldiselt hoiatusvärvused väga haruldased, aga skungi kontrastne mustvalge kasukas võib selleks olla. Kui loom paneb pea urusuust sisse ja vibrissid väga tugevat takistusest tingitud ärritust ei tunne, võib loom olla üsna kindel, et mahub sealt ka ise sisse. Samuti on vibrissidel toiduotsimisel roll. Võib olla oluline, kes keda puhastab sõltuvalt hierarhiast – nt madalal positsioonil olev primaat ei tohi karjajuhti puhastada. Kui lähedases kontaktis agressiivne ei olda, siis on sellel taktiilsusel juba oluline roll. Gregory Bateson: loomade kommunikatsioonis on raske väljendada ei-d, ainus võimalus on luua olukord, kus miski toimuks, aga käituda vastupidiselt (nt puhastamine: sellelt distantsilt oleks
annaabi.ee 
