Kudema hakkab tint tavaliselt mai esimesel poolel tuulevarjulises veesisese taimestikuga kohtadesse. Marjaterad kleepuvad veetaimedele, liivale või kivisele põhjale. Tindi vastsed kooruvad 5 mm pikkustena, kuid nende edasine kasvutempo varieerub üsna tugevasti. Suur osa tinte sureb aga peale esmakordset kudemist. Väikeste tintlaste suurimaks vaenlasteks on kohad, kuid ka paljudele teistele näljastele röövkaladele on tindid ihaldatud saak. Tähtsamaks toidukonkurendiks peipsi tindile on rääbis ja ahven. Tänu tindi liha kõrgele toiteväärtusele on ta hinnatud nii kalatööstuses inimtoiduna kui ka loomasöödana.
Kevadel ja suve esimesel poolel moodustab nii vana- kui ka noorlindude toidulaua putukad, suve teisel poolel ja sügisel aga peamiselt seemned. Põldudel elutseva liigina hävitab põldlõoke ka põllutaimede kahjureid. Samuti sööb ta umbrohuseemneid, olles inimesele tubli abiline. Kasvavatest viljapeadest ta teri ei lüdi ja korjab vaid maha pudenenuid ning on seega põllul elutsevatele pisinärilistele tõsiseks toidukonkurendiks. Põldlõoke on võetud III kategooria kaitstavate liikide nimekirja (kuni 400 meetrit), et sellest kõrgusest siis alla maapinna poole laskuma hakata. Laulmisperiood kestab linnu saabumisest varakevadel tavaliselt juuli keskpaigani (või isegi kuu lõpuni). Laulul on oluline
nende nahku ei ole kusagile müüa. Hiina karusloomafarmides kasvatatud kährikute nahad on turuhinna üsna odavaks muutnud AMEERIKA NAARITS Mustela vison · Looduslikult on mink pärit PõhjaAmeerikast, Euroopasse toodi nad 20. sajandi alguses karusnahafarmidesse, kust mõnel õnnestus põgeneda; Eestis saavutas arvukuse maksimumi 197080ndatel · Mink on võõrliik, kes kahjustab kohalikke liike: on toidukonkurendiks teistele väiksematele kärplastele (tuhkur, kärp, nirk ning kahjustab veelindude populatsioone) · Olles vähemnõudlikud elupaiga suhtes võrreldes Euroopa naaritsaga, tõrjutakse viimased välja(kasutavad samu elupaiku); jooksuaeg langeb samasse aega ning mink on võimeline viljastama Euroopa naaritsat, kuid loode hukkub enne valmimist · Vaenlasteks on saarmas ja rebane, aga ka inimene, kes püüab nende arvukust piirata KASUTATUD KIRJANDUS
Fotodel ja loomafilmides (eriti juhul, kui neid näidatakse paralleelselt euroopa naaritsaga) kujutatakse neid tihti ,,tigedatena" sakris karvaga (pärast veest väljumist) või ,,aplatena" mõne suurema toiduobjektiga. Mingi ,,päriskodu" on Põhja-Ameerika, kust ta 20. saj algul farmiloomana Euroopasse toodi. Loodusesse pääsesid farmidest põgenedes, aga ka sihilikult lahti lastes. Mink on võõrliik, kes kahjustab kohalikku faunat (tõrjus välja naaritsa, on toidukonkurendiks teistele väiksematele kärplastele: tuhkrule, kärbile, nirgile ning kahjustab veelindude populatsioone). Eestis saavutas arvukuse maksimumi 1970-´80tel. www.jahindusinfo.ee Elupaigana kasutavad samu biotoope, mis euroopa naaritsadki, kuid mingid ei ole nii valivad: nad saavad hästi hakkama ka aeglasevooluliste ja seisuveekogude ääres, mõnikord isegi mereranniku jõgede suudmetes
Kevadel ja suve esimesel poolel moodustab nii vana- kui ka noorlindude toidulaua putukad, suve teisel poolel ja sügisel aga peamiselt seemned. Põldudel elutseva liigina hävitab põldlõoke ka põllutaimede kahjureid. Samuti sööb ta umbrohuseemneid, olles inimesele tubli abiline. Kasvavatest viljapeadest ta teri ei lüdi ja korjab vaid maha pudenenuid ning on seega põllul elutsevatele pisinärilistele tõsiseks toidukonkurendiks. (lisa 17. pilt lõokesest). Suitsupääsuke Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati
annaabi.ee 
