Üldiseks muutusid tapeetimine ja põrandate värvimine alles 1920. aastail. Elamuruume valgustas pimedal ajal petrooleumlamp. Elektrivalguse said tööstusasulate korterid enamast esimese maailmasõja paiku. Korterite sisustus Töölispere valdavalt ühest väikesest ruumist koosneva korteri sisustus oli lihtne ja napp, algselt omaaegse talutoa sisustuse lähedane (põhiesemed voodi, laud, tool, kirst ja riiul, ka toidukapp). Uus keskkond ja aeg tõid muudatusi. Leviva üldeuroopaliku mööblimoe mõjul püüdis ka töölispere jõudumööda muretseda uusi ajakohaseid esemeid. Sajandivahetusel olid keskmise suurusega ja sissetulekuga töölispere elutoas paar voodit, söögilaud, toolid, pink, riiul, toidukapp ja kirst või kummut, mõnel ka riidekapp, peegli- ja lillelaud. Vahariidega kaetud söögilaud ja toolid asetsesid linnamoe kohaselt keset tuba. Söögilaual söödi, õpiti ja tehti õmblustööd
Ehitati laudpõrandaid ja laudseinu (ennekõike kambritesse). Laudvoodrit hakati 19. saj lõpul 20. saj alguses ka värvima. Katusematerjalina võeti kasutusele pilpad ja sindlid. Hakati ehitama ka kivist keldreid ja välikäimlaid, mida enne polnud. Käimlad ei levinud väga kiiresti, esialgu vaid regionaalselt. Interjöör oli enne lihtne ja arhailine. Seina külge kinnitatud pingid. Magati villase teki all lavatsi peal, talvel ahju peal karusnaha all. Toidukapp ja kirst kõige väärtuslikumate asjade hoidmiseks. Enamasti oli olemas ka häll väikelaste jaoks. Kui hakkasid tekkima lisakambrid, siis tekkis ka puhas ruum, mida igapäevaselt ei kasutatud, külaliste jaoks, tähtpäevade pidamiseks, pidustusteks. Talumaja sees hakkas üha rohkem eralduma elamise sfäär ja töösfäär. Töösfäär jäi rehetuppa. Sajandi II poolel hakati rohkem
annaabi.ee 
