Sest ma ei tea, kas sa selle hobusega hakkama saad. Kõigepealt viin ma su rusude juurde, kust me su leidsime. Äkki saad sealt koju koos päästjatega?" rääkis Kojutt. Me asusime rusude poole teele. Tee oli pikk. Hobune pidi läbi ronima kitsastest kohtadest ja liaanidest läbipõimitud vihmametsadest. Kojott pani mind kahe kilomeetri kaugusel rusudest maha. "Nüüd mine otse edasi ja kui näed paksu ilma ülemiste oksteta vana tohletanud puud, roni puu otsa ja mine paremale poole põiki mööda liaane edasi! Muidu vajud soo sisse. Kui jõuad järgmise vana ilma ladvata paksu tohletanud puu juurde, siis pööra ennast jälle otsesesse suunda ja mine otse edasi. Head teed!" Ja ta ratsutas minema. Alustasin teekonda rahulikult. Ma ei kartnud, et midagi võiks juhtuda. Varsti hakkas paistma suur vana tohletanud puu. Noh, näe, olengi ohutult jõudnud selle vana puuni. Nüüd tuleb ainult puu otsa ronida ja
Mis ta on? Kelle nägu ta on? Teie ei tea? Teie ei võigi teada, olete selleks liiga noor. Inimene on kuradi nägu, mitte jumala, üsna kuradi nägu, minagi olen kuradi nägu ..." Kõneleja pööras oma silmad haudade poole, nagu räägiks ta neile. Indrek oleks tal nagu sootuks meelest läinud. See vaatles teda tüki aega kõrvalt: kõhetu, kühmas pihaga, pisikese peaga, kongus ninaga, paljust rääkimisest lõdvaks läinud suuga ja karvaste tohletanud paletega, kilavate silmadega -- niisugune oli see kuradi näo järele loodud inimene. Aga kui Indrek teda nõnda vaatles, viirastus tal äkki midagi kaugest minevikust. Midagi selletaolist oleks ta nagu kuski mujal näinud. Õige! Just nii! Selletaoline oli see Pearu koer, keda isa kerisel särisevate vorstide lõhnas jõuluõhtul armetult peksis ja ahjuhargiga veetünni vajutas ja kes surmahädas hüppas tagakambris lauale, kus jättis musta jälje avatud palveraamatus Immaanuelile
annaabi.ee 
