Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Ta ehitab omale pesa suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põhilised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Pesa on kotkal alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba juurdelend. Ta ehitab pesa kõrgele ja külgoksale toetuvana. Paljudel merikotka paaridel on mitu peas, mida kasutatakse eri aastateil vaheldumisi. Toit Merikotkas toitub veekogudel elavatest loomadest. Kuna ta on suur lind, oma toitu ta ei vali, kes ette jääb, see lõpu leiab. Merikotkas külastab meeleldi ka kalatiike. Ta sööb veelinde, surnuid kalu, kuid meelsasti ka imetajate raipeid. Tema saagiks lendavad tavaliselt hallhaned,
· Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada. Näiteks Inglismaal on teada juhtumeid, kus tihased on õpppinud piimapudeleid nokkadega avama (R.Ling, 1980). Kõik tihased peale sabatihase elavad puuõõnsustes (Tihased). Pesa ehitab sabatihane tihedasti vastu puutüve ainult mõnele oksakesele toetuvana, või jämedama puuoksa küljes rippuvana ja peente okste külge punutuna. (Linnud ,,Eesti selgroogsed"). Üldiselt tehakse pesi varjatud kohtadesse(R.Ling, 1980). 3 Rasvatihase (Parus Major) elukombed Rasvatihane on tihastest arvukaim Eestis, pesitseb u. 200 000, talvel kuni 900 000 isendit (loodus igapäevaelus). Teda kohtab linnusöögimajade juures ja ta on äratuntav oma kollase kõhu,
annaabi.ee 
