,,rahvale meeltmööda". Juhtimis astmel järgmine mees oli tuhatnik kes esialgu valiti vürsti poolt kuid samuti 13 saj alates muutus veetsel valitavaks. Esindas kaupmeeste huve kelle hulgast ka valiti. Esialgu oli ülesanne sõjaväge juhtida aga peagi hakkas tegelema hoopis korravalve, kohtu ja maksude kogumisega. Tegelikku elu korraldas ja kõrgema võimu kandjaks oli siiski veetse ja sellist küsimust polnud mida seal otsustada ei oleks saanud. Hääletamine toimus ilmselt toetuskisa tugevust arvestades ja sagedased olid ka suured löömingud. Enne kui mingi küsimus pandi veetsel hääletusele oli see nö töös Isandate Kogus mis koosnes possaadnikust, tuhatnikust, konetside ja tänavate vanematest lisaks ka vanad possaadnikud ja tuhatnikud. Kohalike bojaaride võimsus oli seletatav ka Novgorodis valitsenud majandusliku korraldusega kus põhilisel kohal olid kaubandus ja tööstus mis aga eeldasid head juhtimist ja koostööd millega bojaarid edukalt toime tulid. Samuti
kes olid hivitatud uusasukate saabumisest nende hõredalt asustatud maadele. Kuna Vladimir- Suzdali vürstiriigis linnad ei omanud piisavalt majanduslikku võimu, siis kujunes riigis pikapeale monarhistlik valitsemisviis. Vladimir- Suzdali vürstiriik tõusis eriti esile Vladimir Monomahhi poja Juri ajal, kes vallutas ka Kiievi ja Novgorodi. Novgorod oli aga demokraatliku valitsemisviisiga. Kõrgeim võimukandja oli seal rahvakoosolek ehk veetse, kus otsused võeti vastu toetuskisa tugevuse põhjal. Seal valiti Novgorodi tähtsaim ametimees ehk possaadnik. Vürst oli valitav ja tema võim oli piiratud. Erandine terves Vana-Vene riigis valis veetse ka Novgorodi piiskopi, kellel oli tähtis roll ka ilmalikus elus. Mongolid olid Sise-Aasia steppide rändkarjakasvatajad. Nad jagunesid hõimudeks, mida juhtisid pealikud ehk khaanid. Lisaks olid ka ülikud ehk nojoonid. Hõimud sõdisid pidevalt, aga võimas
annaabi.ee 
