Otepää Omakaitse 10. juulil). Omakaitse võttis vaieldava väärtusega Nõukogude allikate kohaselt kinni juute ja mustlasi ning tappis paljud neist. Saksa okupatsiooni ajal tegutses Omakaitse 32 000-liikmelise julgestusorganisatsioonina. Sügisel 1944 moodustati Omakaitse lahingrügemendid ja lahingpataljonid, mis võitlesid Punaarmee vastu. Hävituspataljon- Põletatud maa taktika- Tannenbergi liin- oli II maailmasõja ajal saksa sõjaväe organisatsiooni "Organisation Todt" poolt Kirde-Eestisse 19431944 ehitatud kaitseliin. Liini ehitamist alustati 1943. aastal. Kaitseliini võtmeks olid soode ja lagendike üle valitsevad Sinimäed. Tannembergi liini lõunaosas toimusid lahingud alates veebruarist 1944 peale Krivasoo pladstarmi moodustumist. 25. juulist 19. septemberini 1944 kestis Tannenbergi liinil Sinimägede lahing. Punaarmee vaatamatta jõupingutustele ja tohututele kaotustele inimestes ja tehnikas Tannenbergi liini võtmepositsioone
Oskar Sepp oli üks ,,Juhani" kaasomanikest ning oli esimese Nõukogude aasta Saaremaal õnnega pooleks üle elanud. Kui Punaarmee aga uuesti Eesti piiridesse tungima hakkas, seadis ka tema koos kaaslastega paadi valmis. Sepp oli Saksa okupatsiooni alguses mõnda aega Kuressaare abilinnapea ametis ja pidas hiljem transpordifirmat. Venelaste käest sakslaste kätte läinud ,,Juhan" oli 1944. aastal lõpuks denatsionaliseeritud, kuid jäänud rendile Saksa majandusorganisatsioonile ,,Todt". Sepp oli saanud isegi AS ,,Joh. Kahu & Ko" villa- ja saetööstuse hooldaja-juhatajaks, kuid seda Saksa võim omanikele tagasi ei andnud (Sepp 1993, 97 jj.). Nüüd kui ,,Juhan" oli pandud rootslasi vedama, tekkis Sepal plaan, et prooviks ka oma naise ja nooremad pojad rootslastega koos laevale panna. Ta lootis, et saab laeva osanikuna ehk kaubale. Vanem poeg käis mobilisatsiooni alla ning tema tuli ära saata salaja. Probleem oli
Vaivara laager oli eelkõige saabuvate vangide esmase füüsilise läbivaatuse läbiviimiseks, jaotamiseks ja edasisaatmiseks töölaagritesse. Ühtlasi asus Vaivaras ka koonduslaagri komandantuur. Komandantuur koosnes kolmest SSi ohvitserist ja hulgast SSi allohvitseridest ja sõduritest. Vaivara koonduslaagri komandant oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Laagreid valvasid eestlastest ja venelastest formeeritud politseipataljonide allüksused ning organisatsiooni Todt teenistuses olevad sakslased. Juutide transport uude laagrisse algas augusti alguses 1943. Oktoobriks 1943 oli Vaivara koonduslaagril 3 harulaagrit (veel teine laager Vaivaras ja kaks Viivikonnas) kokku 3300 vangiga. Seejärel suurendati laagrite arvu kümneni. Järgneva aasta jooksul kuulus lühemat või pikemat aega võrgustikku kokku 20 erinevat töö- või harulaagrit: Vaivara kaks laagrit (üks raudteejaama ning teine õlitehase lähedal), Klooga,
annaabi.ee 
