kõigele, mida juhib Saatan, Kurakäeraja kehastus. Paraku öeldakse järgmiseks: ,,Kullakesed, te ei saakski seda nimetada humanismiks, sest humanism pole üleüldse religioon. Ning miks on teil vaja enda õpetust üldse religiooniks nimetada, kui kõik, mis sellega kaasneb, on niivõrd loomulik? Miks mitte olla ja käituda vastavalt?" Moodne inimene on käinud pika tee; ta pole enam vaimustatud minevikureligioonide tobedatest dogmadest. Me elame valgustusajastul. Psühhiaatrid on inimese olemuse valgustamisel pikki samme astunud. Me elame intellektuaalse avatuse ajastul, mis ei sarnane milleski ajastuga, kust meie juured alguse said. See kõik on ju tore, ent selles avatuses on üks mõra. Üks asi on võtta midagi omaks intellektuaalselt ning teine asi võtta sedasama omaks emotsionaalselt. See, mida psühhiaatria ei suuda täita, on inimese sünnipärane vajadus dogmade kaudu vaimustuda. Inimene vajab
tanduda peamiste eestvedajate ja aktiivsete kaasamängivate eestvedajatega (vajadusel) Ma ei räägi siin praegu „õpilaste reaktiivsest käitumisest“ ja mõningate õpilaste juhuslikest ning toetada ohvrit (õpetajat ja võib-olla teisi õpilasi). tobedatest, rumalatest, mõtlematutest käitumisviisidest ega isegi trotslike õpilaste tundepu- hangutest (6. peatükk). Neid käitumisviise tuleb kohelda sellena, mis need on – see pole kiu- Kui te satute kunagi sellisesse olukorda või jõuate arusaamisele, et käitumine, mida te ko- samine. On juhtumeid, kus õpetaja käitumisele järgneb õpilase mõistetav reaktsioon
annaabi.ee 
