enda eluteed, sobib see minu meelest ka eesti rahva kirjelduseks. Eestlased on otsi rahvas, me soovime leida oma ainuõiget Arkaadia teed. Me teame oma rahva raskest minevikust ning tunnistame, kust me pärit oleme. Sündisime siin hurtsikus, mis on sajandeid olnud võõrvõimu käes sonkida. Eestlased, teades, et me oleme väike rahvas, elame pidevas kartuses, et naabrid, venelased meile peagi püssitoru kuklale asetavad. Seepärast me üritame pidevalt põgeneda. Põgeneda tobedas kartuses, mis samas ei välista selle reaalsuseks saamist. Eestlasi võib seega nimetada ka paguluses olevaks rahvaks. Paguluses oleme iseenda eest, sest inimesed oleme me ju kõik, olenemata rahvusest, nahavärvist, religioonist või millest iganes. Eestlane samas ka unistab palju. Me unistame oma noorusest ning sellest Arkaadia teest, mida mööda aabitsalastena sai tatsatud. Marssalikepike kui võimalus oli meil alati olemas. Paljud viskasid selle
Kui õpilane teeb rumalaid, ebaviisakaid kommentaare, peab õpetaja selle talle selgeks tegema: Chris, 8. klassi õpilane, hõikus mu inglise keele tundides korduvalt; kaheksa, kümme, vahel isegi viisteist korda tunni jooksul. Mõnikord oli hõikumine maskeeritud küsimuste esitamiseks; „See pole asjakohane kommentaar, Craig. Sa tead seda.“ mõnikord seisnes tobedas kommentaaris; enamasti oli see „tähelepanu otsiv käitumine“. Kui „See on ebaviisakas [või...] kommentaar ja pole siin soositud “ mulle tundus, et tema käitumine mõjutas minu õigust teisi õpilasi õpetada või teiste õpilaste „Meil on reegel lugupidamise kohta. Ma ootan, et sa seda järgiksid.“
annaabi.ee 
