auru ja kuuldub susinat. Mees näeb Taavit, Taavi uurib, mis panges on. Mees näitab surnuks põlenud viinamäetigusid. Taavi sõidab koju tagasi. Lõpuks sabub hetk, mil Taavi kohtub Airiga. Taavi astub Airi juurde tuppa ja avastab, et toas istuvad kaks noormeest ja neiu. Taavi on pettunud. Nad arutavad 7 erinevaid maailmavaateid ja kunsti üle, poiss nimega Kuldar vaidleb Taavile vastu. Kõik toasviibijad on ärritatud, Kuldar pillab veiniklaasi maha. Airi ja Taavi kohtuvad Rannaväravas. Ivo on endiselt kadunud. Airi teatab Taavile, et venelased tungisid öösel Tsehhoslovakkiasse sisse. Airi vabandab möödunud õhtu eest ning Taavi küsib tüdrukult, kas too tunneb endiselt ennast vabana nagu Stockholmi tänavatel väitis. Airi palub Taavit, et ta ei küsiks nii palju ja ei kiusaks teda. Taavi sõidab rongiga Nõmme poole, ta on teel endisesse koju. Ta mõistab nüüd isa
tema huultele. «Constance! Constance!» karjatas d'Artagnan. Proua Bonacieux' huulilt vallandus ohe, mis riivas d'Artagnani suud: see ohe oli taevasse lendav puhas ja armastav hing. D'Artagnan surus oma käte vahele laipa. Noormees karjatas ja langes oma armastatu kõrvale niisama kahvatult ja liikumatult kui oli tema. Porthos nuttis, Aramis tõstis ähvardades rusikad taeva poole, Athos lõi risti ette. Sel hetkel ilmus lävele mees, kes oli peaaegu niisama kahvatu kui toasviibijad. Ta vaatas ringi, nägi surnud proua Bonacieux'd ja minestanud d'Artagnani. Ta ilmus just suurele õnnetusele järgneval jahmatusehetkel. «Ma ei eksinud,» ütles ta, «see on härra d'Artagnan ja teie olete tema kolm sõpra -- härrad Athos, Porthos ja Aramis.» Need, kelle nimesid ta nimetas, vaatasid üllatunult võõrale; ta näis neile kõigile tuttavana. «Härrased,» ütles uustulnuk, «teie olete nagu minagi ühe naise otsinguil, kes,» lisas ta
annaabi.ee 
