sulamistemperatuur on 2054 C° ja keemistemperatuur on 2980 C°. Ta ei reageeri veega ning on väga vastupidav ka hapete ning leeliste lahuste suhtes. Alumiiniumoksiidi on võimalik saada alumiiniumhüdroksiidist. Looduses esineb see oksiid puhtana mineraalkorundina. Seda ainet kasutatakse hambalaborites arvatavasti plommide jaoks. Viimasel ajal on hakatud alumiiniumoksiidi kasutama traadita interneti signaali hoidmiseks ruumides, ta blokeerib edukalt signaali levimise väljaspoole toaseinu. Seda oksiidi kasutatakse veel varikoosi (veeni) valu ja haavandite ravis. Alumiiniumoksiidi puudrit kasutatakse kromatograafias sorbendina. Vesinikoksiid Vesinikoksiid ehk vesi ehk oksidiaan ümbritseb meid kõikjal. Ligikaudu 70% maapinnast koosneb veest. Igas elusorganismis on vett ja ilma veeta (nagu ka õhuta) poleks elu. Vee keemistemperatuur on 100 C°, sulamistemperatuur 0 C°. Vesi (H 2O) on mittemetalloksiid. Seda
Joonis 4. Kerisahi (Kerisahjud. Vikipedia) Joonis 5. Umbahi (Umbahjud. Vikipedia) Vanimad kerisahjud olid võrdlemisi primitiivse konstruktsiooniga. G. Ränk kirjeldab ühe vana kalamaja kerisahju järgmiselt: "Ahi on kõige primitiivsema ehitusega, mida üldse võib kujutleda" (Tihase 1974: 104). Tavaliselt tehti kerisahi järgmiselt: algul hakati tegema ahju tagust ja siis laoti külgmüürid. Et läbi kerise lennanud sädemed ei jõuaks nii kergesti ahjumüüriga piirnevaid toaseinu põlema süüdata, siis ehitati taga- ja kambripoolsed müürid toapoolsest müürist kindlasti kõrgemale. Kui ahjumüürid olid hästi kuivanud ning omandanud seega vajaliku tugevuse võlvide külgsurve talumiseks, hakati tegema ahju sisemist osa. Kõigepealt tehti paekividest või savist ahjule alla põrand ning siis tugev alus, mis kandis kerisekive. Algelistel ahjudel oli see tehtud kividest, mis kaldu asendis ülemiste servadega üksteise vastu toetusid. Tundub, et selline
annaabi.ee 
