peamiselt rahvalauluna ning jäi palju kauemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid. Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga. Suurim selliste laulude kogu on Carmina Burana 13. sajandist. Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut. Rüütlipoeesia Rüütlipoeesias esineb armastuse teema (südamedaami kultus) Tekstid väga meelelised ning ülistasid naisideaali Rüütlilaulikud Trubaduurid olid Lõuna- Prantsusmaal Truväärid olid Põhja-Prantsusmaal Minnesingerid olid Saksamaal ja Austrias Enamasti olid ise laulude autorid ning esitajad Olid enamasti kõrgest seisusest Särava ande puhul olid ka alamaadel Tänan vaatamast!
Nn. Guido käsi 12. sajandil ilmusid neumadele kandilised noodipead ja noodimärgid hakkasid tähistama üksikhelide täpseid kõrgusi. Alles nüüd on võimalik laulda noodist tundmatut meloodiat, varem oli noodikiri olnud eelkõige mälule toeks. Esimese aastatuhande algul toimus seega lääne muusikakultuuris väga oluline muutus: suuline muusikakultuur muutus kirjalikuks, seega tekkis eeldus kunstmuusika loomiseks. Ilmalik muusika, rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud Muusika, mis kõlas keskajal väljapool kirikut ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutused on pärit 11.- 12. sajandist. Kirja panijate hulgas olid ka vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja võisid olla sisult üsna siivutud.
annaabi.ee 
