Lens & Rand (2000) jaotavad motivatsiooniteooriad kahte põhilisse kategoo- riasse: 1) teooriad, mis käsitlevad motivatsiooni vähem või rohkem sta- biilsena, ajendatuna instinktidest, soovidest, vajadustest või motiividest (näiteks edumotiiv või arenguvajadus) ja 2) protsessi-teooriad, milles mo- tivatsiooni käsitletakse kui psühholoogilist protsessi, kus isiksuse karak- teristikud (motiivid, vajadused, võimed, ootused) on koosmõjus tajutud keskkonnakarakteristikutega, nagu näiteks õppeaine sisu ja raskusaste, Pintrich ja Schunk õpetajad, vanemad ja kaaslased. Kuna tegemist on väga keeruka, paljusid (1996) defineerivad tahke – kognitiivseid, emotsionaalseid, isiksuslikke ja sotsiaalseid tegureid
keelest, mida me kasutame. Täiskasvanust elukestva õppijana olen ma märganud, et just viis, vastates kuuleb õpetajalt: „See oli läbimõeldud küsimus ja huvitav viis seda asja vaadata...“ lause kuidas mind koheldi, koos hinnanguvaba tagasisidega oli alati see, mis toetas mu õppimist, mo- asemel: „Ei, see pole õige vastus“. Kui õpilane on oma töö valesti teinud või küsimusele valesti tivatsiooni ja isegi mu kindlustunnet, et vead ja vääriti mõistmine ei tähenda mu läbikukkumist. vastanud, piisab põgusast märkusest: „...polnud õige... aga sa püüdsid...“. Me ei pea edastama Töötades täiskohaga õpetajana, alustasin ma doktoriõpinguid (ning ka lõpetasin need). Need olid sõnumit, et õpilane on saamatu, rumal või ei oska õppida. pikad ja vaevalised ning (vahel) ma mõtlesin, kas see kõik on vaeva väärt. Ühe uurimuskursuse
annaabi.ee 
