Tirtslased (Acrididae ) Üldiseloomustus Väga suur sugukond (rohkem kui 6.000 liiki) Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi siristamisvõime Siristavad ainult isased loomad Kuidas tirtslasi eristada kehapikkus on 1 10 cm ühikesed tundlad, tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad tavaliselt rohelised, kollased või pruunid (selline värvus toimib varjevärvusena) Käitumine häirimise korral teevad pika hüppe, mida tiibade abil pikendatakse (niidurohutirts
Tirtslased (Acrididae) on sugukond sihktiivaliste putukate seltsist ja alamseltsist tirtsulised (Caelifera), kuhu kuuluvad veel ka sirtslased (Tetrigidae). Tirtslaseid on rohkem kui 6000 liiki. Eesti sihktiivalistest kuulub siia samuti suurem osa: 24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised. Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni
1600 liiki. Kõrbepiirkonnas on sääski vähe. Laulusääse elutsükkel Munad munetakse seisvasse vette, kus nad koos veepinnal hulbivad. Vastsed hingavad õhku veepinnale ulatuva torukese abil. Nukk ei toitu ega liigu. Koorub 4 päeva pärast. Täiskasvanud isend. Tirtslased ja ritsikad Tirtslasi ja ritsikaid on lihtne eristada tundlate poolest tirtslaste tundlad on võimsad, kuid alati kehast lühemad. Tirtslaste ja ritsikate võrdlus Prussakaliste iseloomulikud omadused Kaks paari tiibu. Keha lame ja ovaalne. Pea osaliselt või täielikult kaetud suure kilbitaolise eesseinaga. Tundlad suunatud allapoole, lülilised ja harjasjad. Tagakeha pehme, nõrgalt arenenud lihastega ja selles paikneb enamik siseelundeid. Jaanimardikas Jaanimardikad, keda
söödud kogu muna). Taimsest toidust oli eelistatud nisu- ja kaerateri, kartulit, umbrohuseemneid. Kahes maos leidunud kuuseokkad olid sinna sattunud tõenäoliselt putukat haarates. Suvel (16. juuni31. august; 10 magu) suureneb loomse toidu osa veelgi, seda oli igas maos. Taimset toitu sisaldasid veidi üle poolte magudest. Kõige enam oli söödud põrniklasi, kärsaklasi, jooksiklasi, kiletiivalisi ja tirtslasi. Menüüd rikastasid konnad, sisalikud ja hiired. Teraviljadele andsid lisamaitset kibuvitsamarjad, sõstrad ja umbrohuseemned. Sügisel (1. septembrist 30. novembrini; 10 magu) väheneb loomsete osiste osakaal tunduvalt. Valdavaks saab teravili, põhiliselt nisu. On söödud ka pihlaka- ja leedrimarju ning mitmesuguseid puuvilju, samuti inimtoidu jäätmeid. Talvelgi (1. detsembrist 31. märtsini; 26 magu) on kalade, lindude ja pisiimetajate (hiired, karihiired) jäänuseid rohkesti
annaabi.ee 
