saj kirjanikud rõõmu ei idealiseeri vaadakem kasvõi "Läänerindel muutusteta", mille protagonist veetis päevad olles õnnetu ning sedasama negativismi realismi rüüsse riietades kalvadost alla kulistas. Õnnelikud on ainult pealiskaudsed inimesed, kes pigistavad silmad elu õuduse ees kinni ja hingavad rumaluse taktis sisse pealiskaudseid õnnehetki, mis on saavutatud meeleolule mõjuvate vahenditena, vähemalt sellist pilti edastab Ragtime teiste 20. sajandi tippteostega. Ainus, kes tõeliselt oskas elu nautida ning vabaneda ühiskonna kammitsaist, oli Emma Goldman. See sai selgeks erilise kirkusega lõikudes Evelyn Nesbitiga. Üks naine teist aitamas, vabastamas korsetist, mis selgelt sümboliseerib seda vormi, millesse on naine surutud. Emma nõuab Evelynilt julgust ja tahet, kirge elu vastu, nähes ainult võrdsuses ja võitluses õnne võtit. Mõnes mõttes on see ka õige ei tollal
teised. Vene keele kui võõrkeele õpetamisel on eriline tähendus ilukirjandusel. Tundmata kuulsate vene kirjanike teoseid, pole võimalik tunnetada vene kultuuri. Just ilukirjanduses avaldub kõige ilmekamalt vene inimese olemus. Tõlge pole üldjuhul võimeline edasi andma teose tõelist õhustikku. Sellepärast püüavad paljud välismaalased õppida vene keelt selgeks mitte ainult suhtlemise eesmärgil, vaid ka selleks, et oleks võimalus tutvuda vene kirjanduse tippteostega originaalis. Tähestik, mida vene keeles kasutatud, pole alati olnud ühesugune. See on kujunenud idaslaavlaste tähestiku kirillitsa põhjal, mille lõid püha Kyrillos ja püha Methodios IX sajandil. Kirillitsa oli praktiliselt muutusteta kasutusel Peeter I aegadeni. Tema valitsemisajal viidi sisse muudatused mõnede tähtede kirjapilti, 11 tähte aga kõrvaldati tähestikust hoopis. Arvatakse, et XVIII sajandil tuli juurde neli uut tähte: (ja), (e oborotnoje), (i kratkoje), (jo)
annaabi.ee 
