karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose ,,Kalevala" ainetel loodud kooristseenis ,,Raua needmine" (1972, Jaan Kaplinski, Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. ,,Maarjamaa ballaad" (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest. Eesti muusika ühes tippteoses, 1980. aastal loodud kantaat-balletis ,,Eesti ballaadid" (Lea Tormise libreto, rahvaluule Ülo Tedre seades) on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas) 2004. aastal kujunes eesti muusikaelu suursündmuseks. Paljudes Tormise töödes, eriti 1980. aastate loomingus, kõlab ühiskonnakriitiline ja filosoofiline mõte. Inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise
Vilde loomingu keskseks saavutuseks on romaanitriloogia Põhja-Eesti talurahva ja linnakäsitööliste elust XIX sajandi keskel: "Mahtra sõda" (1902), "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905). Tsüklit ühendab põhiteemana feodalismivastane võitlus. Silmapaistev on Vilde roll eesti draama arengus. Näidendid "Tabamata ime" (1912), "Pisuhänd" (1913) ja "Side" (1917) kujutavad sajandialguse kultuuritõusiklust, ärimoraali jne. Vilde viimases tippteoses "Mäeküla piimamees" (1916) on vaatluse all taas mõisniku ja talupoja suhted. Eduard Vilde (1865-1933) tegutses üle poole sajandi kirjamehena. Tema ilukirjanduslik pärand on suurem kui ühegi teise eesti kirjaniku oma. Ent Vilde loomingu väärtus ei seisne suures lehekülgede arvus, vaid selles, mis tal neil lehekülgedel on öelda. Eduard Vilde sündis 4. märtsil 1865. aastal Simuna kihelkonnas Pudivere mõisas. Mõned nädalad pärast sündi lahkus Vilde perekond Pudiverest
annaabi.ee 
