teos võimsana. Eino Tambergi oli Eesti neoklassitsistlik helilooja ning kirjutas eesti klassikalise muusika ühe tähtteose Concerto grosso op 5. Järgmisena esitati Max Bruchi kontsert viiulile, vioolale ja orkestrile e-mollis (op 88). Max Bruch oli saksa romantiline helilooja ja dirigent, kes on eriti tuntud oma I viiulikontserdi poolest. Solistideks olid eesti viiuldaja Arvo Leibur ja Mihhail Zemtsov, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud muusik ning kogenud pedagoog, kammermuusik ja tipporkestrite esimängija. Kahe solisti koostöö sujus minu arvates imehästi, nad sobisid kokku ja täiustasid teineteist täpselt parajalt. Teos esitati kirglikult, rütmid olid pigem kiired ning vahel äkilised ja mõjusid kuidagi järsult. Üldjoontes oli aga tempokas ja mõnusa kõlaga lugu ja esitus. Ka publiku reaktsioon oli vastutasuks sellele kirglikult esitatud teosele üsna pikk ja kirglik. Järgnevalt esitatigi kontserdi nimilugu Pjotr Tsaikovski ,,Pathetique" , mille esitamine ühe
et koosseisud, kus olid nii trummid kui saksofon(id), seda teha püüdsid. Selle kasuks räägib ka fakt, et suviti mängisid Narva-Jõesuu esinduslikumates lõbustusasutustes Tallinnast palga- tud tippmuusikud või orkestrid, nagu Kuldne 7, Merry Swingers, Leo Tauts Tartust jt, seega polnud kohalikel noortel muusikutel eeskuju ja informatsiooni vaja kaugelt otsida. Tõenäoline on ka, et viimatimainitud tipporkestrite süstemaatiline esinemine tekitas kohaliku (noorema) publiku hulgas nõudluse analoogse džässilikus stiilis tantsumuusika järele ka pärast suve- hooaja lõppu. Samas ei ole mingeid andmeid, et Narva lõbustusasutused oleksid mujalt talve- hooajaks orkestreid või muusikuid palganud, nagu seda näiteks Tartus mitmel puhul tehti. Seega võib järeldada, et kohalikud muusikud tulid selle ülesandega ise toime. 3.4. DŽÄSS LÕUNA-EESTIS 3.4.1. Tartu
annaabi.ee 
